Piibe Teater - vestlus Margus Prangeliga

Piibe Teatril esietendub juulis Kadrina Nostalgiakeskuse õuel näidend „Teemaja paks”, mis jutustab tragikoomilise loo eesti raskeimast inimesest Alviine Pedriksist. Alviine rollis astub, või õigem oleks öelda istub, lavale publiku poolt austatud Margus Prangel. Marguse
koduteatriks on viimastel aastatel Von Glehni teater, kus ta lavastab ja mängib. Nõnda on tema kutsel ka „Teemaja Paksus” kaasa tegemas mitmed Von Glehni teatri näitlejad. Midagi ei ole teha, aga kõige rohkem tuntust kogub näitleja ikka teleekraanilt, kus Margus on õnneks rohkelt kasutust leidnud. Saame staariga tuttavaks.
Margus Prangeliga vestles Piibe Teatri lavastaja Arlet Palmiste.

Kui sa lavale või ekraanile astud, siis rahvas ootab ikka, et nüüd hakkab pulli saama. Kumb sa oled – traagik või koomik?
Nii ei saa öelda, et näitleja on tragöödia või komöödia näitleja. Hea näitleja on see, kes mängib usutavalt. (peab pausi ja ohkab) Muidugi saab ka traagilistes rollides koomilist välja tuua ja see ongi hea näitleja tunnus, et ta oskab olla oma tegelase advokaat. Ma ei oska öelda, kas mina olen hea näitleja, kuid ma püüdlen sinna poole. Tuleb osata märgata elu grotesksust, sest elus on alati kaks poolt. Traagilises rollis tuleb anda aimu ka elu koomilisest poolest, see teeb rolli värvikamaks. Rollis tuleb leida üles midagi, millega publik saaks ennast samastuda või tunda ära. See enese elu kõverpeeglis nägemine ajabki vahel naerma.

Kuidas sinu jaoks roll valmib?
Teatrikoolis oli meil esimesel kursusel vaja erialatunnis ette näidata kolm tüüpi, keda me olime tänaval näinud. Iga tund kõik ei pidanud esile astuma, kuid sul pidi olema alati kolm tüüpi varrukast võtta, keda olid bussipeatuses, puhvetis või kuskil mujal näinud. Siis me pidime neid analüüsima. Näiteks, kui see tegelane käis pea sügaval õlgade vahel või keegi bussipeatuses ohjeldamatult nuttis, siis pidime välja pakkuma, miks ta nii teeb. See pidev jälgimine ja analüüs annab teatud pagasi mingitest inimtüüpidest. Ja kui asun mõne rolliga tööle, siis mulle tuleb kohe tuttav ette, et see tegelane on just selline, nagu seal tänaval kohtasin. Sealt hakkad seda rolli ehitama, kuid kõige aluseks on ikka materjal, millega tööle asuda, sest tekstis on reeglina kõik kirjas. Peaosa on mängida lihtne, sest kirjanik on teksti kirjutanud lähtuvalt sellest tegelasest ja sellisena ta lahti kirjutanud. Kõrvalosad toetavad põhiliini ja seal pead näitlejana rohkem välja nuputama, et millised on rolli iseloomujooned ja tegevuse eesmärgid.

Kus sa tunned ennast kõige mugavamalt – kas teatris, filmis või teles?
See on muidugi tüüpiline küsimus. Aga ikka teatris, sest seal saab mängida publikule. Teles oled kaamerate ees ja seal ei ole publiku tagasisidet või ühist sünergiat. Teatris astud õhtul publiku ette ja hakkame siis koos kasvatama seda elamust. Kas sina jõuad publikuni ja publik sinuni. Need on võluvmagusad hetked. Teles jälle on võimalus mängida autentses keskkonnas. Kui teatris on kõik kujutluses, olgu siis tegevuskohaks kosmoselaev või restoran, siis filmivõtted on reeglina autentses atmosfääris. Filmis mängimise teeb keeruliseks võtete ajaline liikumine. Seal ei salvestata ju stsenaariumi järgi, vaid võttekohtade järgi. Kui me kuskil mererannas peame olema filmi alguses ja
lõpus, siis tehakse need stseenid korraga ära ja siis tuleb näitlejana kogu aeg arvestada oma tegelase hingeseisundiga just selles stseenis. Lisaks peab filmis näitlejana palju ise avastama, sest proove praktiliselt ei tehta. Teatris saab rolli rohkem läbi tunnetada, seal on kuni 40 proovi enne publiku ette astumist.

Igapäevaselt tegeled sa Nõmmel Von Glehni teatri töö korraldamisega. Kuidas sa selline jõudsid? See ei ole just unelmate töö kunstiinimesele tegeleda torude ja soojamajandusega.
Nõmmel oli Nõmme Koduloohuviliste selts, millest Von Glehni teater sai alguse. Selts soovis endises kino „Võit” ruumides Nõmme piirkondliku ja eriilmelist kultuurielu edendada. Mina sattusin siia nõu andma ehk kuidas peaks alustama. Enne soe sisse, siis valguspark,
sest muidu rikub tehnika ära jne. Siin majas ei olnud mitte midagi, aknad olid katki.
Hakkasime üks päev nädalas seda asja üles ehitama. Et minust Von Glehni teatri juht sai, on vaid juhuste kokkusattumus. Korraldasin poolteist kuud näitlejakursust Õpetajate Majas. Kursus lõppes ära ja tuli uus kursus ja siis veel üks, aga inimesed tuumikus kogu aeg samad. Ja nad tahtsid edasi teha, sest see oli nii teraapiline korra nädalas põrandal püherdada ja loomade hääli teha. Siin olid aga ruumid. Punt hakkas koos käima ja mina juhendama. Siis tekkis kõrvale lasteteater. Siis mõtlesime, et peaks produkti ka valmis tegema ja lavale ronima. Siis hakkasime remonti tegema. Majaomanik on paljus vastu tulnud. Me ei ole toetatud ei linna ega riigi poolt. Nagu Piibe Teatergi. Oluline oleks saada kasvõi 300 eurot kuus, aga püsivalt. See aitaks plaane sättida, teha reklaami või planeerida kütusekulusid. Me kõige pealt teenime ja siis alles vaatame, kuhu me selle kulutame. Enne esietendust on kulud suured ja ka ajakulu selle juures, et trupp kokku saada. Siis loodad, et publik tuleb ikka vaatama ja saad midagi ka tagasi. Teater on tohutult ressursimahukas, kuid sellest ei saa keegi aru.

Kuidas sai ühest Draamateatri näitlejast väiketeatri juht ja lavastaja? Alati oleks saanud ju ei öelda.
Ühest küljest küll. Praegu küll kui mõtlen tagasi, oleks pidanud nõnda tegema. Oleks ma siis teadnud kui palju aega ja vahendeid siia kulub sell 10 aasta jooksul, oleks äkki teisiti otsustanud. Algul oli koormus väiksem, sest programm oli väiksem, aga teha oli rohkem. Kogu aeg oli midagi vaja remontida, oli vaja mõelda, kuidas soe sees hoida. Nüüd on programm suurem ja on jälle teised mured. Nüüd on vaja abikäsi, kes pileteid müüb, koristab, kes teeb heli ja valgust. Kõike on vaja ise teha. Nõnda see kuidagi läks, et algul tulin nõu andma, siis kadusid kõik ümbert ära ja kõik jäi minu peale. Samas kui tahan olla koolitatud teatrimees, siis kas saab olla suuremat väljakutset, kui oma teater? Nõnda me siis pusime siin. Õnneks on publik hakanud rohkem käima. Raske on publikut saali meelitada, kui sul ei ole kuulsat nime lavale panna. Üldiselt on nii, et 80% publikut vaatab etendust näitleja järgi. Ülejäänud vaatavad lavastaja või autori järgi. Meil neid nimesid pole, kuid ometi võib meie ametlikult harrastajate truppi siiski pidada täiesti proffessionaalseks, sest meie näitlejad täiendavad ennast pidevalt, iganädalaselt tehakse improtreeningut jne. Kui kutseline näitleja lõpetab lavakooli, siis tavaliselt lõpevad ka tema jaoks treeningud ja proovist saab tema treening. Meie teeme enesega tööd pidevalt ja hoiame ennast vormis. Seda saab ka Piibe Teatri vaataja Kadrinas näha, sest mitmed Von Glehni näitlejad astuvad seal üles.

Margus Prangel “Teemaja Paks” kostüümiproovis. Fotod Arlet Palmiste

Lavastuses „Teemaja Paks” mängid sa Eesti läbi aegade kõige raskemat naist Alviine Pedriksit. Alviine kaalus 320 kg ja sellest lähtuvalt on sul suhteliselt väheliikuv roll. Ometi elas Alviine väga aktiivset elu töötades ja elades lunapargis, mis olid 1930ndate Eestis väga populaarsed.
Mul ei tule ette , et ma oleks mänginud mõnes lavastuses läbivalt naist, kuid väiksemates sketsides on seda ikka ette tulnud. Alviine mängimine on väljakutse. Trafaretset naist mängida võib olla lihtne, kuid igav. Mul ei ole seal väga palju väljendusvahendeid. Alviine
istub kogu aeg ühe koha peal, siis jäävad vaid hääl, zestid, meeleolu muutused. See saab olema põnev protsess panna see roll liikuma ja elama, kuigi istud ühe koha peal. Muidugi saab etenduses palju nalja, kuid naljad ei ole seotud Alviinega ega naeruväärista teda kuidagi. Alviine jaoks on tegemist pigem traagilise looga. Koomiliseks muudavad loo erinevate väärtuste ja karakterite põrkumised. Sädemed lendavad ja mõni poetab ka pisara. Selles lavastuses on emotsiooni.

Mille poolest „Teemaja Paks” sinu jaoks on eriline?
Mulle meeldib, et tegemist on algupärandiga. Sul on autorina päris hea huumorisoon ja kui sellele veel lisada oma kiiks ja vaatenurk, siis kokku võiks sellest tulla päris lõbus suvine tegemine. Hea on , kui saad autori käest küsida, mida ta millegagi mõtles. See on eelis, sest võimalus autoriga suhelda ei lase teksti nurkadel nüriks minna.

Kui sinu käest küsisin, et kas oled valmis meie lavastuses osalema, siis otsustavaks sai see, et mängima lugu Kadrinas. Sul on Kadrinaga oma suhe.
Minu suvekodu on Kadrinas. Minu lapsepõlve suvekodu oli Tapa külje ala Näo külas, Tapa lennuvälja ääres. Kadrina on sealt 13 kilomeetrit ja seega üpris kodune kant. Mulle tohutult meeldib Viitna pikkjärv ja siis sai kunagi sinna krunt ostetud ja hakatud ehitama. Seal Kadrina ja Viitna vahel ma oma suvesid veedan. See on nurgatagune koht. Olen mõelnud, et seal saaks suveteatrit teha küll. Vaatan, mis tulevik toob. Mulle Kadrinas meeldib, sest seal on aktiivne kultuurielu ja aktiivsed inimesed. See on annab lootust, et kui seal midagi
korraldada, siis ei jää see vaid enese lõbuks. Loodan, et väga, et Kadrina inimesed tulevad „Teemaja Paksu” vaatama. Oma kodukandi suurinimeste saatusi peab tundma ja Alviine oli suur inimene igas mõttes.