Juba pisikesest peast unistas Raivo sellest, et saaks inimesi aidata – olgu siis kolhoosiesimehena, et vanaema villisega arsti juurde viia, või olles lihtsalt seal, kus temast võiks kasu olla. Samal põhjusel on augustis etenduv Piibe Teatri muusikaline dokumentaaldraama „Viimane metsavend“ talle eriti isiklik ettevõtmine.
Raivoga vestles Arlet. Fotod Kalev Lilleorg.
„Viimane metsavend“ põhineb vabadusvõitleja ja viimase metsavenna Ruuben Lamburi elulooraamatul „Alutaguse saaga“. Nimiosatäitjal Raivo E. Tammel oli au kohtuda Ruuben Lamburiga veel tema eluajal ja pidada tema ärasaatmisel mälestuskõne, milles sõnastas tõotuse: meie kohus on tema lugu edasi rääkida.
Kui Ruuben Lambur oleks sel aastal saanud saja-aastaseks, siis Raivol täitus juulis 60 eluaastat ja samas ka 40 lava-aastat, mis kokku moodustavad samuti 100. Lisaks on „Viimane metsavend“ tema 125. lavastus teatrilaval. Ajasin Raivoga juttu nii temast enesest kui ka Ruubenist.
Kelleks sa ennast pead? Sinus avanevad mitmed rollid. Sa oled näitleja, kaitseväelane, kaitseliitlane, triatleet. Kindlasti on mõni identiteet sinus veel varjul.
Kõik need rollid mahuvad väga kenasti ühte kehasse ära. See on nii olnud lapsepõlvest saadik – olen tahtnud olla igal pool ja korraga. Mäletan, kui ma kooliajal käisin koos teiste klassivendadega läbi kõikvõimalikud trennid ja huviringid. Kui keegi jälle kuulis, et kuskil on midagi lahedat, läksime sinna. Kui midagi uut lahedat tuli, siis läksime sinna. Mõni jäi ikka kuhugi maha ka. See näitab, et ühele keskendudes võid kaugele jõuda, kuid ringi joostes sa tippu ei jõua, aga samas on enesel väga huvitav.
See jätkub minus tänaseni. Tahan olla igal pool. Ei oska öelda ei. Kui mind kutsuti triatloni heaks eeskujuks, olin kohe nõus. Samamoodi olen jõudnud Kaitseliitu, sest ma tahtsin seal olla. Ma tahtsin lisaks teatrile midagi teha.
Kooliajal õpetas meid Kalju Komissarov, et me peame saama tuntuks draamanäitlejatena, mitte reedeõhtuse telenäona. Viimane ei olnud temas silmis küünemustagi väärt. Ma hakkasin kohe pärast kooli sellist vabakutselise elu elama, kuigi olin teatris palgal, aga ükskõik, kuhu mind kutsuti, sinna ma läksin – telesse, hakkasin ka õhtuid juhtima.
Tänu sellele olen kohtunud väga erinevate inimestega. Kui ma oleks seal teatri paekiviseintega kohvikus istunud ja pärast etendust kimunud suitsu ning kirunud neid, keda kohal ei ole, poleks see olnud võimalik. Ma olen tahtnud ja tahan tänaseni avastada maailma enda ümber. Ma olen sellega väga rahul ja õnnelik, et ma selline olen.
Aga tuntuse toob ikka ekraanil olek. Võid teatrilaval teha suurepärase rolli, kuid publik tuleb vaatama siiski tuntud telenägu.
See on kummaline, et tänapäeva interneti lühivideote ajastul vaadatakse ka pikemaid teleseriaale. Osaled mõnes sellises ja siis teab sind kogu Eesti. Praegu tuleb nii tohutult uusi näitlejaid peale. Lisaks teatrikoolide lõpetajatele kuulutatakse näitlejateks kõik, kes kuskil ekraanile satuvad, ja siis on nad kohe juba staarid ning megastaarid. Milleks neli aastat koolis õppida, kui sul on võimalus üle öö näitlejaks saada? Näitlejaid on nii palju ja sellised uusnäitlejad saavad tuntuks just televisiooni kaudu.
See on muidugi uuema aja trend, kuigi reedeõhtuseid teatriõhtuid vaadati väga palju. Selles mõttes pole midagi muutunud. Vanasti vaadati teatriõhtuid, nüüd seriaale. Ja sarjade vaadatavus on ju pöörane. Näiteks „Õnne 13“. Kolmkümmend aastat kõige vaadatavamate saadete hulgas. See on arusaamatu fenomen.
Näitlejad on siiski väga kinnine punt. Omavahel jagatakse tunnustust ja auhindu. Väljapoole ei osata näha. Värskust kohtab harva.
Nõus. Ma olen elu jooksul erinevates truppides mänginud ja märganud, et näitlejad on tihti väga eluvõõrad. Rangelt teatris oleval näitlejal on tavaliselt silmaring ikka väga kitsas. Ta on nii eluvõõras, et ma näen seda. Ma võin rääkida paljudel teemadel, kuid tihti tajun, et ei ole kedagi kaasa tulemas. Tihti on mulle öeldud, et mind selline asi ei huvita. Kuidas sa saad nii elada, et sind ei huvita? Mind huvitab absoluutselt kõik. Võib-olla ma ei saa kõigest aru, kuid see huvitab mind. Ma loen vahel kommentaare oma sporditegemiste kohta. Inimesed ütlevad nagu halvustavalt, et ma teen ka trenni, aga ma ei trügi kuhugi võistlema. Ma ka ei võistle peale iseenda mitte kellegi teisega. Kuid see õhkkond, mis võistlustel on, see suurepärane korraldus – kõik see kokku on nauding.
Sa oled võitnud ka tiitleid. Sa oled mitmekordne Tallinna meister ujumises.
(Naerab.) Tuleb leida see hetk, kui teisi ei ole. Mu ujumistreener ütles: peaasi, et sa valestarti ei tee, ja siis oledki Tallinna meister. (Naer jätkub.)
Sa oled ka tehnikahuviline. Kust see huvi sul pärit on?
Eks ikka lapsepõlvest. Ma veetsin oma suved Saaremaal ja mäletan, et minu lemmikauto oli vana Vene villis, eriti kui ta tagant lahti oli. Ma olevat väikese poisina Kännu Kuke juures juuksuris öelnud, et tahan saada kolhoosiesimeheks. Juuksuril olid käärid maha kukkunud. Selline väike laps tahab saada kolhoosiesimeheks. Ma siis põhjendasin, et siis ma saaksin villisega sõita, sest Saaremaal esimees sõitis villisega. Mul oli ema raskesti haige ja vanaema oli ka haige ning ma siis mõtlesin, et saan hakata neid villisega arsti juurde viima.
Ma olin esimese klassi poiss, kui isa ostis Zaporožetsi ehk maanteemuhu. See oli väga halvas seisus ja seest üliräpane. Ema õmbles kunstnahast ja riidest kokku uued istmekatted, uued uksepolstrid. Isa tegi masina ideaalselt korda. Kui meil siis vanaonu Kanadast külla tuli ja läksime masinaga surnuaeda, mõtlesin, et kuidas see välja näeb, kui Kanada inimene istub meie Zaporožetsisse. See oli põnev hetk ja kui ta siis sisse istus, imestas: „Nii puhas.“
See, kuidas seda autot hoiti, kuidas tema eest hoolitseti, see on minus samuti siiamaani. Minu auto peab ka seest puhas olema. Väljast ma teda nii tihti ei pese, aga seest peab puhas olema. Sealt see huvi. Kõigega, millel mootor küljes oli, tahtsin sõita. See nauding ja vabaduse tunne, mis sellega kaasneb… Lisaks on liiklus sotsiaalselt huvitav keskkond, kus kõik on vastavalt liiklusreeglitele võrdsed ja sind aktsepteeritakse. Loodetavasti.
Sa oled kümme aastat olnud ka autoajakirjanik.
See sai alguse sellest, et pean päevikut. Iga päev kirjutan. Siis oli mul ka autopäevik ja kirjutasin üles, millega ma sõitnud olen ning millised on muljed. Ajakiri AutoBild tegi kord lugejaküsitluse, uurides, et miks loed AutoBildi. Ma siis kirjutasin, et käin aeg-ajalt salongides uusi autosid vaatamas ja proovisõitu tegemas. Sealt see algas. Nemad tegid kohe pakkumise, et tule ja hinda meie autot ka. Sealt see lahti läks. Kümne aasta jooksul kirjutasin iga kuu ühe või kaks artiklit.
See võimaldas testida väga erilisi masinaid ja kohtuda ülipõnevate inimestega. Üks kõige erilisem kohtumine oli Horatio Paganiga, kellel käisin külas Itaalias Pagani autotehases. Ta on autotööstuse legend. Oli Lamborgini disainer, kuni talle öeldi, et ta teeb nii erilisi masinaid, et võiks neid ka ise tootma hakata. Tegin temaga intervjuu. Mind küll rooli ei lastud, kuid mulle tehti üks tutvustav ring. Aga see oli vapustav, sest kui läksin tehase juurde, lehvis katusel sinimustvalge.
Räägime Ruubenist ka. Kui ma sulle helistasin, et on plaanis selline näitemäng, olid kohe nõus.
Jah. Ma pidasin Ruubeni matustel kõne. Ma olin näinud, kuidas ta käis oma lugu rääkimas. Matustel mainisin, et nüüd on meie asi seda lugu edasi anda.
Mind kutsutakse tihti koolidesse riigikaitselistel teemadel kõnelema. Ma siis jutustan oma vanaisast, kes oli vabadussõjas. Olin endamisi arutanud, et kuidas sellist kõnet koolide jaoks kokku panna, ja leidnud, et kui rääkida Ruuben Lamburi lugu, on seal kõik olemas. Nüüd ongi meie asi seda lugu edasi anda. See oli piltlikult öeldud. Ma ei mõelnud, et hakkan järgmisel päeval seda tegema. Kuid sinu pakkumine läks täpselt kokku sellega, mida ma juba välja olin öelnud.
Kohtumine Ruubeniga on olnud minu viimaste aastate vapustavamaid elamusi. Mulle on eluaeg meeldinud kuulata vanemaid mehi ja nende lugusid. Kunagi istusin pikalt Gunnar Aarma juures ja palusin temal rääkida oma lugusid. See oli nagu ulmekirjandus, mida keegi ette loeb. Sama vapustav oli, kui Reservohvitseride Kogus käis Ruuben Lambur. Ta oli siis 96-aastane. See, kuidas ta tund aega seisis meie ees tikksirgena ja rääkis oma lugu. Terve saalitäis istus ja kuulas, suu lahti.
Üks asi on see, kui ta nooruses oli metsavend ja mida ta seal metsas tegi. Teine see, kuidas ta suutis Siberi nendes tingimustes üle elada ja koju tulla. Ja kolmas asi on kõige vägevam üldse. See, kuidas ta käis koolides ja rääkis osalejana oma lugu. Kui selge mõistusega, kui säravalt, kui kaasahaaravalt, et see lugu ei ununeks ega kaoks.
Lugesin hiljuti, kuidas lätlased oma vabaduse eest võidelnuid austavad ja kuidas meil on see kõik nagu väheke kohustuslik ja seotud mingite hirmudega, et kas tohib vabadussõja kangelastest või metsavendlusest rääkida.
Sa oled ka kaitseliitlane. Kui oluline on sinu jaoks olla valmis oma kodu kaitsma?
See kõik on lapsepõlvest pärit. Kui mu vanaema tuli mind maalt linna hoidma, olid tal kaasas fotoalbumid, kus olid sees eestiaegsed pildid tema õdedest ja vendadest, kes olid olnud kaitseliitlased Narvas. Üks vend oli ohvitser ja soomepoiss.
See oli natuke sürreaalne olukord. Mina olin koolis eeskujulik pioneer, aga õhtuti vaatasime vanaemaga Eesti armee ohvitseride fotosid. Ma mäletan seda, kui uhkete nägudega olid tema õed. Karakullkraedega kasukad seljas ja Kaitseliidu embleemid ümber käe ning vormimütsid peas. See uhkus on mul nii meeles, see ülev tunne, et ma olen kaitseliitlane. Ja siis järgmisel pildil Eesti ohvitser, kuidas ta seisab sirge seljaga, mõõk vööl. Mul kogu aeg kripeldas sees, et ma tahaks ka midagi sellist olla. See kõik on sealt pärit.
Ma olin ka hirmul, et mind võetakse Vene armeesse, mille eest ma siis põgenesin. Mingi aeg tegin sinimustvalgeid lendlehti oma Kanada vanaonu tõttu ja siis oli kogu aeg hirm, et kukun kinni. Teatritöö pärast ei jõudnud ma kohe ka Kaitseliitu, millest mul on natuke kahju. Oma vanuse poolest oleks ma võinud olla Kaitseliidu taastajate hulgas, kuid ma ei olnud. See kripeldab. Kuid seal ma nüüd olen. Minu käest on küsitud, et kas kaitseliitlane on minu järjekordne roll. Ma olen vastanud, et see ei ole roll, see on minu pärisosa.
