Emma Lotta Kiviberg on Elina Reinoldi tütar ja Piibe teatri 2026 aasta suvel Kuremaa teatriaidas esietenduvas lavastuses „Luba mul kuulata” on ta laval kahes olulises rollis korraga. Ta on partner oma emale ja ka lavastuse muusikaline kujundaja ja lavastuse tarbeks kokku pandud ansambli juht. Ta on eriline noor inimene, kelle tuleviku käekäigul tasub pilku peal hoida. Uurime lähemalt, kellega tegu.
Just ilmus sinu ansambli Trifoor esimene kogumikplaat. Sa õpid ja annad kontserte. Milline on aga sinu muusikaline taust?
Õpin Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kolmandal kursusel pärimusmuusikat , aga millal ma kooli lõpetan, seda veel ei tea.
Natuke lavastuse „Luba mul kuulata” muusikast. Sa panid lavastuse tarbeks kokku ansambli. Kes sinna kuuluvad?
Meie Siberi bändi võtsin kõik oma head sõbrad ja kutselised paberitega pärjatud muusikud. See on väga hea punt. Viiulil ja basskitarril on Maria Mänd, kes lõpetab kohe Göteborgi Muusikaakadeemia pärimusmuusika eriala. Siis on Kerttu Zahharov, kes on viiuldaja ja hiiu kandle mängija. Neljas liige on lõõtsapoiss Uku Zolgo. Kõik nad muidugi lisaks pillimängule laulavad ka.
Kas need Siberi eestlaste laulud on kuidagi teistmoodi ka?
Siberi eestlaste lauluvaramu on hoopis teistsugune, kui Eesti paikne muusika. Need on inimesed , kes on hakanud sinna minema juba 18. sajandi lõpul ja suures osas 19. sajandil. Paremat elu otsima. Nad rajasid küll eesti külad, kus kõlas eesti keel, kuid nende muusika sai väga tugevaid vene mõjutusi. Need lood on vene meloodiatega, kuid ka meie kihelkondades levinud tekstitüvedega. Selline eriline ja ilus segu kahest kultuurist. Need on ilusad ja erilised laulud. Siberi eestlaste laulude hulgas on väga palju sügavaid ja kurbi tekste, sest elu oli seal keeruline, kõike pidi uuesti üles ehitama ja need raskused peegelduvad ka meie lavastuses, kuigi Siberisse minemise põhjused olid teistsugused. Mõned läksid vabatahtlikult, palju küüditati asumisele Siberi küladesse nõukogude ajal ja paljud viidi Siberi vangilaagridesse. Kuid see meeleolu on sama, kodumaa igtasus ja muserdatus. Sa olid üksi võõra rahva seas, pere on maha jäänud või maha lastud või kadunud. Lauludes otsitakse enese jaoks vastuseid. Kuna meie lavastus pendeldab kahe maailma vahet, siis teiselt poolt kõlavad mõned uuemad rahvalikud laulud, mis kirjeldavad taasiseseisvumise aega ja meeleolusid. Nõnda see valik on tehtud.
Sa ei ole õppinud teatrikoolis, kuid siin lavastuses astud publiku ette oma ema lavalise partnerina. Milline on sinu näitlejakogemus?
See on eluaegne. Suurima kogemuse sain telesaates „Laske mind lavale”, aga kuna ma olen ema kõrval juba lapsena teatris kaasas käinud, siis olen seda maailma nõnda palju kõrvalt näinud. Teater on mind läbi elu huvitanud. Ma olen käinud noorte näiteringides Maret Oomeri ja Elina Reinoldi juures.
Kas esimest korda emaga koos laval olla on teistmoodi ka?
Jah, väga hirmus. Vastutus on väga suur, kuid juba tunnen, et see hakkab lahtuma. Tekib hoopis omavaheline lavasoojus ja see on väga armas.
Kumb roll on sinu jaoks mugavam – kas muusik või näitleja?
Mõlemad on mugavad. Nad on lihtsalt väga erinevad.
Kas sa olid oma noorusele vaatamata kursis nende ajalooliste sündmustega, millest lavastsu „Luba mul kuulata” jutustab?
Ma olen väga suur ajaloofänn. Olen lugenud ja vaadanud läbi kümneid tunde dokumentaalmaterjale, istunud arhiivides. Ma olen kursis ajalookeerdkäikudega. Võib-olla ei suuda ma kohe kõiki aastaarve ja kuupäevi paika panna. Mis hetkel kõik toimus või mitu päeva öölaulupidu kestis või kus kõik siis viibisid jne. Aga meelestatusest olen ma hästi aru saanud ja tajun seda.
Lavastuses mängid sa tütart, kes 1980ndate lõpu vabadusetuulte puhudes lippab öölaulupeole jättes Siberi vangilaagri õudusi näinud ema koju muretsema. Kas sa oled oma emale olnud mureta laps?
Kindlasti mitte. Ma arvan, et ema ka ei olnud oma vanematele muretu laps. Tal olid lihtsalt väga palju leebemad vanemad, kui minul on. Aga vanglas pole käinud ja politsei eest pole ma ka pidanud põgenema.
Emma Lottaga vestles Arlet Palmiste
Fotod tegi Kalev Lilleorg.
Elina Reinold ja Emma-Lotta Kiviberg Piibe Teatri lavastuses „Luba mul kuulata“, mis räägib Siberi vangilaagri ja vaikitud mineviku loost.
