Kristjan Arunurm – isegi harrastajana ei tohi lavale astudes teha kvaliteedis mingisuguseid allahindlusi.

Lavastuses „Jumalat ei ole kodus” mängib peaosas Kristjan Arunurm. Seni on ta kaasa teinud kolmes Piibe Teatri lavastuses – ajakirjanik „Palusalus” ja isa „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”. Uus lavastuses annab talle võimalust avada kõik oma näitlejaomadused, ta saab armastada, kakelda ja mõtisklevaid monolooge pidada. Kuid kõige olulisem on olla hea inimene ja seda Kristjan kindlasti on. Ajame siis temaga väheke juttu, et lähemalt tuttavaks saada.

Fotod: Kalev Lilleorg

Kaua sa juba teatriga tegeled ja millest kõik algas?
Sattusin Salme Teatrisse, mida nüüd juba kümme aastat olen juhtinud, aastal 1994. Ja see, kuidas meie näitejuht Aime Lutsar meiega tegeles, noortele eelkõige inimeseks olemist õpetas, müüski teatrimaailma mulle ilmselt eluks ajaks maha. Elasin vahepeal Hiiumaal ja tegin sealgi teatrit. Ja nüüdseks on kujunenud sedasi, nagu vist iga väiketeatri vedajaga – olen lisaks lavastamisele sageli ka dramaturg, kunstnik, helikujundaja, lavamees, produtsent, ja lõpuks istun ise ka puldis. Mind võlub sellise mudeli juures asjaolu, et meie “püha üritus” on kokku kutsutud eri elualadel tegutsevate inimeste vaba aja sisustamise soovist ja kirest teatri vastu – nii et õigupoolest on minu
töö enamjaolt justkui ringijuhtimine. Mis aga ei tähenda, et oleksin nõus tegema kvaliteeditaotlustes mingisuguseid allahindlusi: publik tuleb ju teatrisse, nagu ikka, makstes piletiraha, ja teda ei huvita, et sina tahad ennast näidata ja lõbusalt oma aega sisustada, sest tema tuli elamust saama. Ma usun, et meie Salme Teatri pikaajaline põhituumik on 30 aasta jooksul kasvatanud meie sisemise nõudlikkuse kastmes oma luudele korraliku kihi teatriliha, mida nelja aasta lavakooliga ei pruugi saadagi.

“Jumalat ei ole kodus” on sinu jaoks kolmas lavastus Piibe Teatris. Mis mulje on teater sulle jätnud?
Sümpaatne, kui võetakse uurida kohalikke vaimuhiide ja rääkida me väikse, kuid rikkaliku kultuuripildiga kodumaa lugusid. Müts maha, see meeldib mulle Piibe Teatri juures väga! Nii saadakse teada ka teenimatult unustusehõlma vajunud suurkujudest, kes on meie maad oma sisuga väetanud. Sest riik ilma kultuuri, vaimu ja hakkajate inimesteta oleks lihtsalt administratiivne üksus kaardil. Inimesed – ka väga lihtsad inimesed, keda leiame ka Piibe Teatri lugudest – annavad riigile näo. Ja minule Eesti nägu meeldib, seda on uhke teatrilavadel ja raamatulehtedel peegeldada. Isegi kui mõned lood on õnnetuvõitu, on need ikkagi osa meie identiteedist: ka valu on ju enesemääramise vajalik komponent.


Mida sa teadsid varem Raimond Kaugverist. Mida sa olid tema loomingust lugenud?
Veidike olen kunagi hauganud näiteks tema “Diskot” ja “Tee isa juurde”, millest enam palju ei mäletagi, nii et tuleb millalgi üle lugeda. Jah, piinlik tunnistada, aga ega ülearu palju ma Kaugverist teadnudki. Peamiselt on ta minuni jõudnud ekraniseeringute kaudu, nagu “Meie pole süüdi” (film “Õnnelind flamingo”) või “Vana mees tahab koju”. Ja mul on ülimalt hea meel, et ta nüüd ennast mulle meelde tuletas ja tõi kätte võimaluse kaudselt isegi Kaugveriks endaks kehastuda.

Sa mängid uues lavastuses meest, kes satub viinaravile ja heidab siis pilgu oma elule, et saada
aru, millest kõik algas? Kas oma rolli jaoks on sul enese elust võtta mingeid sarnaseid hetki
või kogemusi?
Loomulikult võtab näitleja alati midagi enese pealt – isegi kui mitte üks-ühele, siis vähemalt oma natuuri tundmuste pealt. Ja siis on huvitav seda sisekaemust autori kirjeldatud tegelaskujuga nii-öelda sünkroniseerima hakata. Kasuks tuleb muidugi, kui sul on päriselt need kogemused ka läbi elatud ja noh, mis seal salata, eks mul ole elu jooksul naistega üksjagu tegemist olnud ja pidutsemisegagi värvikaid sekeldusi ette tulnud. Ka loomepiinad ja ajutine mõismatustunne pole päris võõraks jäänud.

Mehe jaoks on naised õnn ja õnnetus, taevaõndsus ja põrgupiin. Kuidas sinu jaoks sellega on?
Nojah, naistega on keerukas, aga ilma justkui ka ei oska… Ikka nii õndsus kui piin on selles vallas mulle tuttavad. Soovitan Youtube’ist vaadata Mark Gungori stand-upi “A Tale of Two Brains” – ja kõik saab selgeks. Meeste aju nimelt koosneb kastidest ja iga teema hoitakse eraldi kastis ning kui see arutlusele tuleb, võetakse välja ainult see kast ja arutatakse ainult seda teemat, mis on selles kastis, ning pannakse siis tagasi hästi ettevaatlikult, et mitte puutuda teisi kaste. Naiste aju seevastu koosneb suurest juhtmekerast, kus kõik on ühendatud kõigega. Lisaks on meestel lemmikkast nimega nothing-box, kus pole midagi ja kuhu mehed igal võimalikul juhul lähevad. Ja see ajab naised hulluks. Tegelikult lihtne.

Miks peaks publik tulema vaatama lavastust “Jumalat ei ole kodus”?
Et saada osa Eesti loetuima rahvakirjaniku sisemaailmast ja tõukemehhanismidest, vaadata seejuures ka enese sisse ja mõelda: oh kui lihtne on nõuda, kui kergekäeliselt me kipume hukka mõistma, kuidas päriselt ligimest toetada. Ja tunda inimese vastu huvi. Sest – nagu Kaugver ütles – iga inimene on huvitav, kui tema vastu vaid huvi tunda.

“Jumalat ei ole kodus” trupp:
esireas: Siirit kehastav Kadri Bergmann (Teater Sõber), dramaturg-lavastaja Arlet Palmiste, Ingat kehastav Jana Volke (Tammsaare teater)
teises reas: karaktereid Peep, Meigas, Anijalg kehastav Rainer Miller (Salme teater) ja Sander Tümmelehte kehastav Kristjan Arunurm (Salme teater)

Tutvu “Jumalat ei ole kodus” mängukavaga: Jumalat ei ole kodus – Piibe Teater

Kristjaniga vestles Arlet.