Oma esimese rolli Piibe Teatris teeb 2015.a Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejana lõpetanud Kristjan Lüüs. Kooli lõpetades asutati koos koolikaaslastega teater Must Kast, kus Lüüs on teinud oma seni suuremad rollid. Viimasel ajal on olnud vähem võimalust Musta Kasti tegemistes kaasa lüüa. Kristjan Lüüs on silmatorkav näitlejatüüp. Ta on lehviva lokkispeaga ja 192 cm pikkune. Lisaks põriseb tema madal hääl väga äratuntavalt. Arlet kutsus Kristjani kohvile, et väheke enam temaga tuttavaks saada.
Näitleja Kristjan Lüüs. Foto: erakogu
Mitmes teatris oled oma senisel lavateel kaasa teinud? Ehk mitmes teater Piibe Teater sinu CVs ka on?
Seda on raske öelda, kuid see meeldib mulle vabakutselise elu juures küll, et olen saanud koostööd teha nii paljude erinevate inimestega. See hoiab värskena. Iga suvi üks suvelavastus. Suvede vahel ka paar lavastust. Aga ma arvan, et kümmekonnas teatris olen küll kaasa teinud.
Kuidas on vabakutselisena elada? Inimene peab ju ikka tööl käima.
Ma olen aru saanud, et mul on roppu moodi vedanud, et olen vabakutseline. Iga kuu on ikka mingi kõne ja olen saanud tööd teha. On perioode, mis on vabamad, vahel vähem vabamad. Samas vabakutselisena olen saanud proovida kõiki žanre, mis näitleja saab teha. Ma olen mänginud filmides, seriaalides, teatris, raadioteatris, õhtuid juhtinud. See kogemus on rikkus. Algul olin alati ärevil, et kuidas ma hakkama saan, kuid siis meenusid minu kursusejuhendaja Kalju Komissarovi sõnad, kes ütles, et tegeleme probleemiga siis, kui ta tekib. Selle asemel , et terve kuu stressata, kas saan üüri makstud, siis loodad, et töö tuleb ja kui ei tule, küll siis tegelen.
Kui sa poleks näitleja, siis, kes sa oleks?
Ma olen sellele mõelnud. Ma pole väga arvutis istuja, see mulle ei sobi. Ma pean ikka väheke tõmblema ja olema veidrik. Ma olen proovinud ka erinevaid asju. Kõik see, mis internetiga seostub on ju maru huvitav. Ma proovisin striimimist, et suhtlen netis otse inimestega. Aga YouTube ei viitsiks teha, kuigi kunagi see tundus huvitav. Vahel on näpud mullas ka ju hea olla, kuid ma ei usu, et see on midagi sellist , mida ma täiega tahaks teha. Aga kunagi ei tea.
Kas su hobid on rohkem vaimsed või teed vahel ka oma kätega midagi valmis?
Nende hobidega on keerulised lood. Neid nagu praegu polegi. Näitlemine oli minu hobi, aga sellest sai elukutse, mida nüüd erinevate väljunditega väljendan. Kui ma siis töölt koju lähen ma puhkan ja veedan aega inimestega. Kvaliteetaeg on armastusekeel.
Kas sul on oma kooliajast, kui saadeti tänavale inimesi vaatlema, ka mingid karakterid või tüübid vajadusel võtta, et nad lavale panna?
Ott Sepp ütles mulle, et ma olen see sell, kes mängib laval kogu aeg iseennast. Ega ma pole karaktereid väga palju teinud. Seepärast meeldib ka mulle direktor Koopi roll „Teemaja Paksus”, sest ta on karakter. Aga minu baasseadistus lähtub ikkagi minust enesest ja püüan rolli loomulikkust sealt leida. Samas on äge kui antakse aega midagi teisiti teha ja proovida.
Ma pidin kooliajal mängima Kristjan Jaak Petersoni ja seal pidin rääkima kolm-neli lauset saksa keeles. See oli võttepäeva lõpus ja mul jooksis juhe täiega kokku. Mul ei tulnud see üldse välja. Siis ma käisin vahepeal väljas nutmas. Ma olin segaduses, et mis nüüd minuga toimub, kas ma polegi näitleja. Olla usutav mingis teises keeles peale oma emakeele on mingi lisasalto. See ei ole minu jaoks.
Kas sinu rollid kipuvad olema veidrikud?
Enamuses küll. Ma teen praegu paralleelselt meespeaosa Kalamaja Suveteatris. See on kihvt tükk, aga peaosad on alati igavamad. Sa pead olema samastuvam. Seepärast meeldib mulle Koopi roll palju rohkem. Ta manipuleerib, ta on ekstravagantne, teda saab hoopis teise pintsliga teha. Veidrikke on palju kihvtim ja huvitavam mängida. Eks me oleme samas kõik väheke veidrikud, lihtsalt püüame normaalsed välja näha , aga oma inimestega oleme ikka sellised nagu me oleme. Mida varem sa lased oma veidriku välja, sest varem sa leiad oma inimesed üles. See tekitab turvatsooni ja seal puhked sa lõpuks õide.
Eesti inimesed on suhteliselt krampis. Näitlejad on endasse suhtumises vabamad. Neil pole väga probleeme sellega, mida üldsus neist arvab.
Neid on ka erinevaid. Mõned võtavad väga poose, et näidata ennast parema, huvitavama või haritumana. Aga see ei sõltu minu meelest koolist või elukutsest vaid inimtüübist. Ja lõpuks on iga inimene ikkagi selline, nagu ta on.
Sul on väga isikupärane hääl.
On jah, kuigi ma ise pole pidanud selle hääle jaoks väga palju tegema. See on kingitus, aga ka needus, sest ei tohi sellesse kinni jääda. Et olen veninud lokkis peaga 192 cm pikkuseks erilise häälega valmis tooteks. Enesega peab tööd tegema. Ma pole kuigi palju filme või reklaame peale lugenud, aga vahel ikka juhtub, et kui kuhugi lähen, siis inimesed mainivad, et seda häält ma tunnen. Ma mõtlen siis, et kust ta seda häält teab. Ma olen ise sellega ära harjunud ja ei näe selles midagi erilist. Kui ma olin kolmteist, siis elasime vanaema ja emaga kolmetoalises korteris Tartus. Ühe suvega mul hääl murdus madalaks. Meil oli lauatelefon ja mina kiire poiss võtsin toru, kui helises. Siis ema sõbrannad ehmatasid küll ära, et kas nüüd on emal või isegi vanaemal uus mees tekkinud. Teismelisena minu hääl ja keha ei läinud sugugi kokku. Emaga suvitasime Käsmu meremuuseumis, sest seal töötas ema sõbranna. Ma käisin ikka siis ekskursioonidega kaasa ja mul jäid kõik jutud meelde. Ükskord kui olin 8-9 aastane põnn hakkasin ise rääkima, kui keegi tuli. Inimeste reaktsioonid olid väga huvitavad. Ükskord sattus sinna aga Lauri Saatpalu ja kui ta siis rääkima hakkas olin ma nagu halvatud. Ma sain aru, et sellel häälel, mida ma olin raadiost kuulnud, on inimene küljes. See oli kummastav, et hääl tuleb päris inimese suust välja.
Kultuurimajanduses on keerulised ajad. Publiku rahakott on tühi, piletihinnad tõusevad. Kas sa oled seda oma tegemistes ka tunnetanud. Kas on etendusi ära jäänud või midagi sellist?
Mina olen näitleja, seega veel väga ei ole. Eks müügiinimesest sõltub ka, aga ma arvan, et kui on hästi välja tulnud lavastus, siis ikka käiakse vaatamas. Siis külastatavuse probleemi ei ole. Kui aga tuleb midagi uut välja, siis on alguses raske küll. Sama on ka televisioonis. Publik tahab näha vana ja turvalist. Uusi asju ei kiputa vastu võtma. Krõbeda hinna eest minna vaatama teatrisse kontrollimatut asja, see on risk.
Inimene ostab emotsiooni. Keegi peab olema lavastust näinud ja seda soovitama silmade särades, siis tullakse küll. Samas ei tohi usaldust, mis on tekkinud püsikülastajatel näiteks meie teatri vastu, kuidagi petta. Seega peame hoidma latti kogu aeg järjest kõrgemal.
Reklaami puhul töötab ka emotsioon. Tänapäeval töötavad väiksed sotsiaalmeedia klipid, mis loovad lavastuse kuvandi. Reklaami on igal sammul nii palju, et sa pead sellest massist eristuma. Tavareklaam tänapäeval enam ei toimigi ja ta läheb müras kaduma. Eesti inimestel on õnneks kustumatu janu teatriemotsioonide järgi. See on muljetavaldav. Mul ühed tuttavad loetlesid, kui paljudele etendustele on neil juba piletid ostetud ja kuhu neil on kõik plaanis suvel minna. Ma olin pahviks löödud. Suveteatri võit on ka see, et see annab võimaluse avastada uusi vaatamisväärsusi, loodust ja kõiki neid põnevaid kohti, kus etendusi korraldatakse.
Südamlik komöödia Teemaja Paks jõuab vaatajateni 16.–27. juulil Nostalgiakeskuse “Kadrina” sisehoovis. Fotol Margus Prangel ja Kristjan Lüüs. Poster: Piibe Teater
Teeme siis reklaami. Miks peaks tulema inimesed „Teemaja Paksu” vaatama?
Kindlasti teavad paljud Margus Prangelit tema headuses. Isegi mina vaatan suu ammuli, milline orgaanika sellel mehel on. See on nii kihvt. Ma näen praegu proovides kõrvalt, kuidas talle meeldib mängida. Meil kõigil on ees üks stsenaarium, kuid ta teeb vahel oma mängu ja siis vaatab, kas ma partnerina tulen kaasa. Ma ei tea, kas see tuleb tal ka etendustesse. Mis kindlasti „Teemaja Paksu” juures müüb on eesti algupärane ja kultuurilooline lavalugu. Publikut huvitab see. Lisaks muidugi visuaalne pool – paks ja kogukas naine, kelle kõrval on pikk ja peenike mees. Inimesed seda ei tea, aga mulle väga meeldib, kuidas sa oled selle kirjutanud. See on väga kerge ja teravmeelne, kogu selle traagika kõrval, mis seal ka sees on. Meie asi on see nüüd ära mängida ja panna sinna muid värve juurde. Materjal igatahes võimaldab põnevaid ja erilisi lahendusi.
Ilusti öeldud. Sa mängid meie lavastuses tšellot. Kuidas proovid edenevad?
Ma läksin viieaastasena Heino Elleri muusikakooli. Aasta aega oli eelklassi. Siis toodi pillid välja ja öeldi, et näita nüüd, millist pilli mängida tahad. Mulle väga meeldis kontrabass. See oli nii suur ja vägev pill. Ma oleks võinud sinna kaks korda sisse mahtuda. Sel hetkel aga kõige suurem pill laval oli tšello ja ma ütlesin, et tahan seda mängida ja siis õppisingi järgmised 11 aastat tšellot. Kuid see oligi väga hea, sest see on ka soolopill. Teismelisena oli muidugi harjutamine raske, sest kogu aeg oli midagi muud teha, kuid hiljem mõtled, et kui ilus pill see on. Ma ehitasin isegi koolitööna endale elektri tšello, kuid päris pilliga tema kõla ei anna võrrelda. Kui nüüd tšello taas minuni jõudis, siis ma armusin uuesti. On olnud väga tore temaga uuesti tuttavaks saada. Lavastuses pean ma samal ajal pillimänguga ka laulma, mida ma varem kunagi pole teinud. Ma olen sotsiaalmeedias näinud, et seda tehakse, aga mina pole teinud. Lisaks pean ma mängima seistes. Nõnda on väga palju uusi elemente, aga usun, et saan hakkama. Õnneks pole vaja virtuoos seal olla.
