Luulemäng Suumani Sassi elust

Luulemäng kunstnik ja luuletaja Aleksander Suumani või nagu teda kutsuti Suumani Sassi elust ja loomingust.

Aleksander Suuman sündis 25. aprillil 1927 Metsakülas (Simunas) ja suri 19. aprillil 2003 Tallinnas oma kodus Kirjanike Majas. Sõprade ja avalikkuse jaoks lihtsalt Suumani Sass oli eesti luuletaja, kunstnik ja õpetaja.

Temalt on ilmunud kokku 12 luulekogu ja neli valikkogu.
Maalide, joonistuste, graafiliste lehtede, metallist seinakaunistuste ja skulptuuride arv pole teada.

Ta on öelnud, et fantasöör on ta väike ja seepärast pani ta luulesse seda, mida oma silmaga näinud oli.
Suumani Sassi pilk aga märkas elu veidrusi ja nii on ka tema luule täis lustakaid ja elurõõmsaid salmideks vormistatud hetki.

Salmid vormuvad ühe kunstniku eluteeks, mis on ilmestatud Sass Suumani maalidega, mis ilmuvad lavastuse taustale.
Lisaks luulele kõlavad lavastuses tema õe Helmi meenutused nende ühistest hetkedest.
Lavastuse taustaks jooksvad Suumani Sassi maalid on pannud uuesti elama tema poeg Aapo Pukk.

Luulemängus astuvad lavale Üllar Saaremäe ja Margus Grosnõi.
Häälena minevikust toob Suumani Sassi õe Helmi mälestused meieni Elina Reinold.

Dramaturg-lavastaja Arlet Palmiste.

Valguskujundus: Jaanus Tüli
Konsultant: Aapo Pukk
Muusikud: Eva Siil, Ilmar Kald
Tantsuõpetaja: Ivi Lehtmets


Täname Ahto-Lembit Lehtmetsa.

Täname Sassi õde Helmit, kes andis etendusele oma lood.

Täname etenduses kasutatud pildimaterjali eest:

_______________________________________


Lavastuse saamisloost räägib lavastaja Arlet Palmiste: „Mina Aleksander Suumaniga kunagi ei kohtunud.
Mängisime Piibe Teatris lavastust „K.E. von Baeri lõpetamata uurimus”, kus peaosas tegi kaasa Toomas Suuman.

Proovide vahele ja kohvilauas istudes deklameeris Toomas pidevalt küll oma isa, küll teiste luulet.

Kui käisin festivalil „Kuldne Mask” vaatamas Konstantin Raikini monoetendust, kus ta luges vene luuletajate luulet,
siis see oli elamus, mis ehmatas. Ah, nii saab ka luulet lugeda. Mõtlesin, et kellega saaks Eestis teha sarnase etenduse ja koheselt tuli mõttesse Toomas.
Rääkisin sellest temaga ja ta oli kohe nõus, tingimusel, et kava peab koosnema tema isa Aleksandri luulest.
Panime üheskoos kokku kava teda läbi terve elu ja mind lugedes erutanud luuletustest.
Siis aga hakkasid kohtumised ära jääma, kuid Toomas vastas telefonile ja rääkis pikalt lugusid luuletuste taga.
Ühel päeval kuulsin, et ta on lahkunud meie hulgast… See oli ehmatus. Toomas ei olnud oma tervisemuredest üldse rääkinud, me rääkisime vaid luulest.
Minule jäi alles kava, millega ei ma ei osanud korraga midagi peale hakata.
Ühel hetkel tundsin, et mul on kohustus Toomase ees siiski koostatud põimik lavale tuua.

Mõtlesin, kes võiks olla veel Eestis luule esitaja, keda jääd kuulama ja tahad veel kuulata. Teadsin, et see saab olla Üllar Saaremäe. Kuna kava oli koostatud kahele näitlejale, siis kutsusin osalema ka Margus Grosnõi. Mõlemad olid minu õnneks nõus.

Nüüd tuli ideed tutvustada Aapole, kelle toetust pidasin kogu lavastuse õnnestumise juures väga oluliseks.
Saatus toob teele imelisi inimesi ja ilmnes, et Aapol oli sarnane idee juba mõnda aega peas kummitanud.
Siin oli hea kaks ideed ühendada, et isa kaks poega saaks teha koostööd veel isegi siis kui üks on juba lahkunud. Mina olen vaid toru mälestuste vahendajana. Lisaks oli Aapo kirja pannud oma tädi Helmi mälestused oma vennast, millest sai tuumakas täiendus Aleksandri luuletustele.”

Meenutab Sassi õde Helmi: „Üks külamees käis meil koguaeg köögis istumas ja juttu ajamas. Tegi piipu aina.
Sass aga tegi temast portree, sinisest savist elusuuruse pea.
Pani selle kännu otsa, nii see jõllitas seal. Koer läks hulluks, sai vihaseks ja haukus mis kole. Sass ise vaatas põõsast pealt. Jahimehed olid ka ära ehmatanud. See kuju oli tükk aega veel seal, täitsa see mees. Pea oli, piip oli, tume inimese pea kännu otsas.
Kui Sass Väike-Maarjas keskkooli lõpetas tulid kohe venelased. Kaks nädalat enne venelasi oli suur saksa mobilisatsioon.
Sõitsime hobusega Rakke rongijaama. Kurb meel oli, et vend peab sõtta minema.
Kahe nädala pärast jooksis Sass sealt sõjaväeosast ära. Sinna läks oma riietega, üks ülikond tal oligi, kooli lõpuülikond. See võeti ära ja sealt tuli koju saksa sõduri riietega. Paljud eesti sõdurid tulid niiviisi koju.”