Lavastaja Erik Ruus – Elukõver käib ikka üles ja alla.

Erikuga vestles Arlet

Esimest korda teadvustasin endale sellise näitleja olemasolu, nagu Erik Ruus, nähes viinavedajatest
jutustavat filmi „Tulivesi“. Küllaltki minimalistlik rollilahendus, kus kogu tundemaailm elati läbi
silmades. See väline vaoshoitus ja sisemine põlemine jäid meelde. Seejärel sai temast kuulda Rakvere
teatris ja lisaks veel siin ja seal üle Eestimaa. Korraga aga saabus vaikus ja räägiti, et ErikRuus on
joomahaiguse kätte langenud. Kas tõesti oli nii või mis juhtus? Lähen ja uurin tema enese käest.
Käes on viinakuu ja kohtume näitleja Erik Ruusiga Moe viinavabrikus, kus ta valmistab ette lavastust „Moe mees“, mis jutustab viina tootmise ajaloost ja esietendub samuti viinakuul.
Väga sümboolne koht kohtumiseks mehega, kellel on elus vägagi isiklikud ja keerulised suhted viinaga olnud.

Eesti rahvas teab sind eelkõige filmist „Tulivesi“.

Arvata võib. Vanasti seda kedrati kogu aeg. Oleks võinud muidugi parem film olla.

Oled hetkel salaviinavedajate juurest jõudnud viinatootmise juurde. On sul endal ka huvi olnud alkoholi ajaloo vastu või oled äkki isegi kodus samakat ajanud?

Ei ole ajanud ja pole ka süvenenult uurinud. Olen küll kohtunud endiste salaviinavedajatega ja
vestelnud ajast, millal nad vaatamata keeluseadusele viina Soome vedasid. Just nendest pisiasjadest,
mis seal juures toimusid. See oli vaga karm värk. Raske töö, aga muidugi tasus ennast kuhjaga ära.
Kui mehed hommikul merelt jõudsid, siis jooksupoisid viisid kohe raha kartulikottidega panka. Mul on
sellest kodus isegi pilt. Viinasse suhtumine on läbi aja erineva olnud – eesti ajal, vene ajal ja nüüd. Kui
seda kõrvalt vaadata. Vanasti sai viina lõdva randmega joodud, aga ei tea, kas olen mina või on viin
muutunud, aga juba mitu aastad tagasi on meie teed lahku läinud. Mul puudub isiklik suhe temaga. Ei
oska ei head ega kurja temast rääkida. Kui inimene tunneb temast rõõmu ja vahel mõistlikult võtab,
siis ei näe ma selles mingit suurt kuritegu. Teine äärmus on muidugi see, kui viin inimese jaoks
eluküsimuseks muutub, siis on muidugi kurb.

Milles siis sinu meelest need erinevused eri ajastutel eelkõige ilmnevad?

Ma kujutan ette, ega ma ju päris täpselt ei tea, et esimese eesti ajal joodi ka. Niisuguse riigikorralduse
ja majandusliku olukorra juures ei saanud endale lubada joomist. Kui oli külajoodik, siis ta oligi lollike,
keda külarahvas söötis ja jootis. Inimesed tegid sellel ajal meeletult tööd. Vene ajal oli viin
paratamatus, sest rahaga polnud midagi teha. See oli ainuke rõõm. Üks juudisoost doktor rääkis
mulle, et vene ajal oli viin puhas, aga uue vabariigi algusaastail tekkisid patsientidel niisugused
sümptomid, mis ei olnud enam pohmell vaid midagi arusaamatut. Tekkis küsimus, et millest viin
õigupoolest koosneb.

Miks inimene jooma jääb?

Minul oli lihtne põhjus. Ma võtsin valikuta kõikvõimalikke töid vastu ja neid oli palju. Lisaks oma
põhitöö teatris. Kõik tööd olid muidugi minu erialaga seotud, aga ma muud tööd pole elus teinud.
Tekkisid 24- tunnised tööpäevad ja ma ei maganud enam. Tablette ma ei tahtnud võtta, vaid võtsin
hoopis väikse pitsi. Alguses see aitas nagu magada, kuid tegelikult viin ei aita magada. Sa oled nagu
mingis koomas, kuid välja ei puhka. Mina kutsusin seda Mendelejevi uneks. Ärkad mingis koomas ja
sul on tunne, et sa oled maganud.
Kord osalesin filmivõtetel, mida filmiti öösel. Peale etendust Rakveres sõitsin taksoga Tallinna, hommikul tagasi otse proovi, siis etendus ja jälle võtetele. Kord peale võtteid hommikul kell seitsme ajal Rakverre sõites ütlesin taksojuhile, et vii mind kella üheteistkümneks Rakvere teatrisse, aga seni sõida ringi. Mõne aja pärast ajas mind üles ja ütles, et oleme kohal. Küsisin, et kus sa siis vahepeal käisid. Ta oli käinud Kingissepas poes.
Mul läks asi järjest hullemaks, kuni lõpuks oli selline staadium, et kui 50 grammi jõin, siis mul hakkas kohe halb. Siis jätsingi järgi.
Jüri Arrak rääkis peale oma aastatepikkust joomist, et tal raske oli lahti saada. Kui tema käest küsiti, et kas joomise juures midagi head ka oli? Arrak vastas, et oli küll – esimesed pool tundi.
Mul ei olnud lõpuks enam poolt minutit ka. Niikui ma topsi võtsin, nii mul halb hakkas. Igasugune
jõud kadus ära. Organism keeldus tunnistamast. Isegi nii, et kui näiteks keegi autos kõrval jõi, siis ma
palusin lõpetada, sest ma ei talunud seda haisu ka. Minu jaoks oli alkohol ennast ammendanud.

Küsin üle, et kas alkohol mingit rõõmu ikka kunagi tegi ka?

Eks kunagi nooruses ikka, kui sai pidusid peetud. Sai pulli tehtud ja silmaringi laiendatud.

Kas sul pole tunnet, kui pidulauas toosti tõstetakse, et võtaks ka?

Ei ole.
Üldse mitte, aga ma mõistan neid, kes võtavad. Mõistan neid, kes võtavad tilgakese veini, et
peas kergelt sumiseks ja ma mõistan ka neid, kes kraavi kaldal endale odekolonni sisse väristavad. Kui
joodik tuleb mulle värisedes vastu ja palub õlle raha ja mul juhtub sente taskus olema, siis ma alati
annan, sest ma tean, et teda mõistab ainult see, kes on seda elu ise lähemalt nuusutanud.

Kas viinast loobumine oli protsess või käis see äkki?

Päeva pealt. Ei mäletagi täpselt mitu aastat juba tagasi. Ei olnud seal mingit protsessi. Jõin vett ja see
tundus väga hea. Ma tean, et paljud loobujad hakkavad joodikuid ja joomist vihkama, hakkavad
selle vastu võitlema.
Ma olen mõne tuttava käest, kes pole juba kümme aastat tilka võtnud, küsinud, et kas vahel tahaks ka. Nad on öelnud, et kogu aeg. See on kõige raskem, kui tahad, aga sa tead, et ei või seda lubada. Nii kui vaba hetk on, siis käsi sulgub ümber oletatava klaasi ja on tunne, et võtad.
Minu jaoks oleks see piin. Organism karjub, aga sa ei saa seda endale lubada. Seda ei sooviks
vaenlasele ka. Minul õnneks (sülitab kolm korda üle õla) seda pole.
Ega ma piibli peal seda ei
vannuks, sest võin ju juba homme kraavis olla. Samas pole elu peale viinast loobumist helgemaks
läinud. Selles mõttes, et oleks toimunud tohutu plahvatus, et „oi kui tore on olla“. Mul ei ole
hommikul halb olla, aga eluprobleemid jäävad ju ikka. Elukõver käib ikka üles ja alla.

Kas sa oled kaotanud elus midagi joomise tagajärjel?

Ma arvan küll.
Juurde võitnud pole ma küll midagi. Alkohol võtab energiat tohutult ära, suutlikkus
langeb. Sa väsid ära ja võtad tuleviku endalt kogu aeg võlgu.

Kas see, et eesti mees on kinnine ja ei oska oma murdega hakkama saada, võib olla üks põhjusi,
miks mehed jooma hakkavad?

Kui ma praegu kuulan raadiost, kui palju naiste hoiu- ja varjupaiku ehitatakse, siis on jäänud mulje, et
mees nii kõrvale lükatud. Mis siis, et ta on 2 meetrit pikk ja teeb kõike tikkimisest korstna ladumiseni,
kuid tal on ka hingeke sees ja ei taha ennast ülearusena tunda.
Eks alkoholil on mingi lõdvestav jõud.
Ameerika teadlased kinnitavad, et parim antidepressant on viski, mitte tabletid mida inimesed sisse
ajavad ja, mis neid nüristab. Samas see on kõik väga individuaalne, ei saa öelda, et soome mehed või eesti mehed.
Minu hea sõber kadunud Peeter Jakobi pidas omal ajal pidu meeletult. Siis ühel hetkel jättis joomise maha, kuigi võttis igal peol pitsi või kaks, sest rohkemaks polnud tahtmist ja polnud seal mingit suurt viinast ravimist.
Ma olen näinud ka neid ravimisi, kus naine lohistab mehe kuhugi ravilasse ja mees mõtleb kogu aeg, et saaks juba välja, saaks noti juurde, et naise heaks meeleks istun siin ära.
Olen kindlat seda usku, et meditsiiniga jomise probleemi ei ravi. Ma kardan, et siin taga on
mingi ravimifirmade maffia, sest iga natukese aja tagant tuleb müügile mingi tablett, mis sind kohe
marukarsklaseks teeks. Mis mõtet oleks sellel tabletil, kui joojaid ei oleks.
1920ndal ka toetasid täieliku karskusseaduse vastuvõtmist viinavedajad. Siis oleks neil kogu kodumaine turg käes olnud ja poleks olnud vaja Soome vedades tervisega riskida. Mingil hetkel sai minu jaoks viinast harjumus, polnud julgust või jõudu sellest rattast välja astuda ja siis kulgesin vaikselt päeva kaupa päevast päeva. Aga siis tekib iseendas küsimus, et kas nii nüüd siis lõpebki, et kas see oligi kõik, mida ma elus suutsin korda saata.

Kas lõbusaid lugusid ka oli?

Eks neid oli igasuguseid.
See on nii kauge aeg, aga samas ei taha neid praegu meenutadagi.

Olid omal ajal oodatud näitleja igas teatris. Mida sa tänasel päeva toimetad?

Viimati tegin Theatrumis „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“. Siis on olnud väikeseid filmisutse,
rahvateatritega toimetan.
Ma olen kolmkümmend aastas kutselises teatris olnud. Mingil hetkel saab aeg täis.
Ma ei ole elus muud teinudki, kui olnud laval, peamiselt Rakveres.
Ma olin aasta aega Pärnu teatris, kuid naine lapsega jäid Rakverre. Samas ei olnud seal sellist tööd ka, mis oleks väga hinge läinud. Lahusolek ajas suhted segaseks ja tulin sealt ära. Siis olin mõnda aega „Vanemuises“ ja seal oli sama, et ma ei leidnud seal oma kohta. Kihutasin ringi, kuid oma kohta ei leidnud. Põlesin läbi.
Selles mõttes on see õpetlik lugu. Ennast tuleb hoida elamiseks, mitte niisama läbi elu kulgemiseks.

Hetkel oled hõivatud Moel etenduva lavastusega „Moe mees“. Milliseid tundeid see näidend on sinus tekitanud?

Ega poleks seda niisama tahtnudki ette võtta, aga siin saab leida viinavõtule heas mõttes mingi
põhjenduse.
Kedagi ei seota ju kinni ja ei valata talle viina kurku. Viinast on lihtne inimest eemal
hoida – pane käeraudadega radika külge ja nädala pärast on uus inimene.
See lugu ei ole joomisest, kuigi siin juuakse. See on lugu viina sünnist, tema tootmisest.
Omal ajal mängisin kaasa Jerofejevi näidendis „Üks joodik sõitis rongiga“, mida lavastas minu hea sõber Toomas Suuman ja seal joodi kogu aeg. Seal joodi kogua aeg, sest peategelane sõitis oma pruudi juurde ja muudkui jõi. Me suutsime teha sellest sellise lavastuse, et inimesed lahkudes nutsid. Mitte kaastundest, vaid nendest mõtetest, mis läbi joodiku suu inimesteni jõudsid. Jerofejev oli ise ka filosoof, ta oli õppinud viies ülikoolis, kuid polnud lõpetanud ühtegi, sest tal polnud passi. Näidend sai nime toreda seiga tõttu.
Miilits küsis õllesabas Jerofejevi käest, et millest teie uus näidend jutustab või mis seal toimub.
Jerofejev vastas, et üks joodik sõidab rongiga. Nii siis jäigi. See lugu läks korda ja vanadele ja noortele,
sest ta jutustas inimestest. Ma ei taha teha joodiku sketsi ja seal oli võimalik leida probleemidele
meie ümber inimlik lähenemine.
Moe mõisa ja viina tootmise ajalugu on osa meie kultuurist. See on küll vastik, aga see on osa meie kultuurist.
Ma ei häbene seda välja öelda. Viina toodeti ja müüdi ja saadud tulu kasutati küllaltki mõistlikult. Talus oli viin alati nurgas olemas, kuid keegi ei joonud seda mõtlematult endale sisse, sest aeg ei lubanud. Hommikul pidi jälle tööle mindama ja see oli elu küsimus. Viin oli hea, sest ta oli arstirohi. Ta hoidis rahva tervena.
„Moe mees“ on lugu inimestest, kes on selle sees, aga neist pole ükski joodik. Selles ettekujutuses, mis meil joodikutest on, kus käed värisevad ja udune pilk vaatab kaugusse. Selliseid seal ei ole. Tehakse ettepanek ja siis võetakse, aga siis tehakse jälle tööd. Selle nurga alt on ta väga põnev vaadata ja teha. Mina ei nea viina maa põhja ega kiida taevani. Tore, et ta on, aga minul on temast täiesti ükskõik.

Kui lugu on viinast, siis võib arvata, et saab nalja ka?

Kindlasti saab. Aga need naljad ei ole mitte niivõrd viinast tingitud, kui just inimsuhetest.
Erinevate karakterite põrkumised, nende hoolimised, armulookesed jne. Võib julgelt ette öelda, et tegemist ei ole tüüpilise suvise välilavatusega, kus nali on nalja otsa ja rahvas naerab kõht kõveras. Seda siin ei ole. See on elu.
Rõõmus etendus, kuigi algab matustega. See on väga eluline lugu. Seda teemat niisugusel kujul ja sellisest vaatenurgast nähtuna, ei ole mina kohanud, et oleks käsitletud.

Etendus jutustab sündmustest 100 aastat tagasi. Oled sa uurinud ka, millised inimesed siis olid või inimlikus plaanis pole inimene muutunud?

Mina olen küll linnapoiss, kuid kõik suved viidi mind Lõuna-Eestisse maale vanavanemate juurde. Seal
käis tol ajal ikka vankriga piimamees ringi, mehe lõid katuselaaste, susla sõitis mööda raudteed ja kui
diiselrongid tulid, siis me ei saanud aru, mis asjad need on. Eesti ajal tehti tööd, sest siis oli inimestel
perspektiivi.
Vene ajal polnud mõtet tööd teha, sest rahaga polnud nagunii midagi peale hakata. Noh, ehitasid maja aga teist enam nagunii poleks tohtinud ehitada. Ostsid siis kolmekordse hinnaga vana
Ziguli ja see oligi kõik. Tänapäeval on rahaga palju peale hakata.
60ndad ja 70ndad olid minu lapsepõlv ja mina elan täna oma tõekspidamistes äkki 90ndates. Selleni, et inimesed vabaneks täiesti nõukogude aja harjumustest läheb põlvkondi aega. Inimene muutub ajas, kuid mingid põhijooned jäävad ikka samaks.
Miks me muidu 100 aasta taguseid lugusid jutustame. Ahnus, kadedus aga ka armastus ja usaldus. Inimene ei tohi ilusat endas kaotada ja me püüame seda talle meelde tuletada

Millest siis „Moe mees“ jutustab?

Sa ise ju kirjutasid, eks sa tea paremini.

Ma tean, mida see lugu mulle jutustab, aga mida ta sulle jutustab?

„Moe mees“ on lavastus hoolivusest ja kogukonna ellu jäämise võimalustest.
Ta jutustab inimestest ja võtab kokku ühes väikses ajahetkes ühes väikses saalis nii palju suurt Eestit. See võtab kokku aja oma tõdedega.
Viina teemat välditakse avalikus kultuuriruumis, aga sellest tuleb ka rääkida. Viin oli vahend , mis toitis küla ja hoidis inimesed seal elus. See on üks huvitav väike mudel Eestist.
Tänasel päeval on samamoodi, kus väikesasulad tihti sõltuvad ühest ettevõttest, kuid neid edukaid ettevõtteid kiusatakse tihti kadedusest taga mõistmata, millest kahju võib see tuua kogu külale. Riigipoliitika mängib siin teist tasandit, kus valitsus ei ole inimestele toeks vaid pigem hävitavaks partneriks.
Me jutustame loost, mis juhtus 100 aastat tagasi, aga tänasel päeval on see ka kõik olemas. Lugu ise on
tragikoomiline, pigem koomiline lugu elust tänases päevas.

Mis sind tänases päevas häirib?

Enese tervis.
Selg teeb häda, aga vast saan selle Haapsalus nüüd korda. Aga laiemalt rääkides häirib mind, et kuidas nii väike rahvas ei suuda kokku leppida oma põhiasjades – majandus, kultuur, poliitika.
Kuidas saab siin väikse rahva hulgas olla nii palju väiklust, ahnust ja variserlust? See on õudne.
Valitsust pole mõtet kogu aeg ja iga asja pärast sõimata, sest me ise oleme nad sinna valinud.
Meil on ju demokraatia, meil on arvamusevabadus. Me ei pruugi nõus olla kõigega nõus, mida riigijuhid teevad või otsustavad, aga siis tuleb kätte võtta ja teha endal paremini. Mul on tegelikult riigile väga väikesed nõudmised. Jälgin asja pigem nõutult ja kurvameelselt kõrvalt.

Mis sind rõõmustab?

Rõõmustab ikka rohkem kui häirib.
Mind rõõmustab kui on tõsiselt võetavad tõsised inimesed tulevad kokku ja teevad midagi vabatahtlikult ära.
Selles mõttes mind väga rõõmustab praegune töö Moel. Mind rõõmustab see, kui inimesed toimetavad ja teevad midagi. Tuleb välja siis kuidas tuleb, aga nad teevad midagi iseenda jaoks. Ja kui see on hästi tehtud, siis rõõmustavad ka kõrvalseisjad samuti.

Rahvalikud ütlemised
Esmalt võtab mees pitsi, pärast pits mehe
Kes joobnud , see tark – kaks kasu korraga
Söönud peni kõva haukuma, joonud mees, kõva kõnelema
Mene nüüd joobnuga vaidlema ehk vasikaga võidu jooksma.
Tark pea mõtleb, joobnud pea ütleb.
Kõrtsi nõu ja sauna soe ei ulata kaugele.
Viin ütleb: “Viida aega!”, õlu ütleb: “Õle viil!”.
Kõrtsitund on lühikene ja kõrtsipink on pigine.
Joodik on kõrtsimehe kasu ja ristiinimese risu.
Kurk kulutab rohkem kui käed teenivad.
Viinaklaasi upub enam inimesi ära kui merre
Parem tuasittur kui kõrtsilakkur.
Viin olla naisterahvast üle nagu petrool konnast.
Üks ohuks, teine rohuks, kolmas-neljas hingevõtja.
Joo viina, kuni viin viha on; läheb ta magusaks, siis ära enam joo.
Ega jumalavili kahju ei tee.