Arlet Palmiste arvamuslugu Järva Teataja. Foto: Dmitri Kotjuh
RÄÄGIME SIIS KULTUURIST.
Poliitikust sõber rääkis hiljuti loo, kuidas volikogu eelarve komisjoni koosolekul ütles komisjoni esimees raske ohkega peale seda kui kõik teemad olid läbi võetud ja isegi ilmast juba räägitud, et räägime siis sellest kultuurist ka. Nii see on. Rahajagajad ei taha kultuurist rääkida, sest kultuuri ei saa toppida exceli tabelisse. Natuke muidugi saab. Igal üritusel ja tegevusel on kuluread ja vähesel määral ka tuluread, kuid tavapäraselt need ei ühti. Emotsiooni, traditsioonide jätkuvust, rahva ja emakeele püsimisest saadud tulu ei ole võimalik rahanumbriga mõõta ja tabelisse toppida.
Räägime siis sellest kultuurist ka. Tegelikult on asi väga lihtne. Eesti Vabariik on loodud, et tagada eesti rahva, kultuuri ja keele püsimine. Selle mõttega algab meie põhiseadus. Ehk just rahvas ja tema kultuur on see, mille tarvis on meie riik loodud. Eesti oma rahvusriik. Teised rahvad peavad seda arvestama ja austama. Kui me elavdame majandust, siis selleks, et Eestis elu püsiks ja eesti rahvas ja keel jääks kestma. Kui me arendame sõjaväge, siis selleks, et nad saaksid kaitsta eesti rahvast, tema keelt ja kultuuri jne. Meie riigi keskmes on eesti inimene oma keele ja vanavanematelt edasi antud kommete ja oskustega, mis kokku moodustavadki rahvusliku kultuuri. Seega ükskõik , mida me ühiselt või üksinda ette võtame ei tohi unustada kultuuri. See on nii lihtne ja samas riigi püsimiseks ainuõige põhimõte. Ei ole Eesti Vabariigil enam sisu, kui siin kõlab võõras keel ja valdavaks saavad teised kombed. Seda riiki pole vaja kaitsta ja selle võib vabalt Soomele või Rootsile majandada anda.
No hea küll, räägime siis kultuurist. Lund on vaja lükata? On. Kooli ja lasteaeda on vaja? On. Eakatele pensionilisa eluaegse panustamise eest on vaja? On. Näed saidki exceli tabelis tulud jagatud. Kõige lihtsam on ikka võtta sealt, mis esmapilgul vaadates tundub sekundaarne. Tühjendada need read, milleta inimene elab ära. Juri Lotman on öelnud: ”Inimene ei saa olla täisväärtuslik, kui tema üks ajupool eemaldatakse. Ta on muidugi võimeline mõtlema ja rääkima, kuid see elu ei ole täisväärtuslik.” Kust on exceli- inimestele tulnud arusaam, et kultuur on teisejärguline? Mis eristab meid ahvist, kui me vaid töötame, sööme, joome ja teeme lapsi? Inimese hing on loodud helisema. Oskus kogeda emotsioone, neid kirjeldada ja kogetud emotsioonid valada loomingusse. Nagu kirjutas Juhan Liiv: „Üks helin mul helises rinna sees. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind.” See teebki meist inimesed.
Lisaks kannab kultuur rahva mälu, mis annab meile võimaluse elada ühises mõtteruumis. Hetkes ja ajas, kus kõik mõistavad ja hindavad olukordi ühises taustsüsteemis. See loob aluse, mille peale on rajatud meie ühiskondlik õigustunne. Me ei ole ühiskonnana tervikuna mõtestanud kultuuri tähtsust meie ainulaadse mõttemaailma, ühiskondliku elukorralduse ja suhete kujundamisel. Eesti kultuur on EESTI riigi alus ja kordan veel – kui loobume oma kultuurist, siis loobume oma riigist.
Kas räägime siis ikka kultuurist? Kultuur ei ole vaid üksik teatrietendus või kontsert. Kultuur on midagi laiemat, midagi, mis kujundab meie ühist mõttemaailma. Kultuur loob eesmärgid ja sõnastab püüdlused selgitades neid lihtsate vahenditega kõigile. Seda teadsid juba antiikaja valitsejad panustades suuri summasid erinevatele meelelahutustele. Läbi etenduste toodi rahvani soovitud sõnumid ja kujundati enesele sobivas suunas avalikku arvamust. Siit on lihtne järeldada, et loobudes mõtestatud kultuuri arendamisest astume sammu lähemale rahva ühtluse kaotamisele ja avame sellega uksed võõrkultuuride sissetungiks. Kui aga meie mõttemaailma hakkavad kujundama tänases globaliseeruvas maailmas mujalt kujundatud ideed, siis on see jällegi samm lähemale riigi hukatusele. Ma ei taha öelda, et me ei peaks vaatama Ameerika filme või kuulama Korea muusikat. Võib ja peabki, kuid me ei tohi kaotada omaenese kordumatut maailmapilti. Eesti kultuuri ja eesti keelt saame hoida ainult meie ise. Ei hakka seda meie eest tegema soomlased, lätlased, venelastest rääkimata.
Öeldakse, et asendamatuid inimesi pole olemas. No, seda räägivad jälle exceli-ametnikud ja nemad ongi asendatavad. Kuid kultuurilooja on asendamatu. Ühiskondliku mõtteviisi arenenedes oleks raadio leiutatud ühel päeval nagunii, lihtsalt Marcconi tegi seda esimesena, aga „Tõde ja õiguse” sai kirjutada ainult Anton Hansen. Isegi kui keegi teine oleks kirjutanud sama loo ei oleks see enam sama lugu. Kultuurilooja on asendamatu ja veel asendamatud ja hinnalisemad on Eesti kultuuri loojad. Võib ju tunduda, et kuidagi palju on neid kulturnikuid, kuid mida laiem on kandepind, seda kõrgem on tipp. Ja kuna Eesti kandepind on niigi väike arvestades meie rahvaarvu, siis ei kipu tipud teiste tippude hulgast välja paistma. Seega tuleb põhi teha veelgi suurem ja tugevam, et tipul oleks kust kerkida.
Loodan, et Eesti riigi arengujoonte või pika perspektiivi kujundajad mõistavad kultuuri olulisust, kuid kahjuks kõlavad seni vaid aastaid kuuldud sisutühjad sõnad. Seniks aga täname suitsetajatest enesetapjaid, joodikuid ja eluhävitavaid mängusõltlasi selle eest, et Kultuurkapitalil on ikka vahendeid Eesti kultuuri toetuseks. Siin juures on tänu siiras, sest Kultuurkapital on ainus konkreetne abi ka väikestele maal kultuuri hoidvatele ühingutele või isikutele.
Igaükski saab anda oma panuse kultuuri püsimisele. Ostke plaate, raamatuid, käige kontsertidel, teatris ja kinos. Iga pileti eest makstud summa on suureks abiks meie kultuuriloojatele. Ja unustada ei tohi ka oma kodukoha vabast ajast ja vabast tahtest panustajaid. Kui kaob külast kultuurielu, siis kaob ka küla. Nii on see olnud ja seda vist ei muuda.
