Vootele Ruusmaa: Loojal peab õnne ka olema.

Helilooja ja helikujundaja Vootele Ruusmaa on sulandunud väga sujuvalt Piibe teatri kollektiivi.
Vootele elab Järvamaal ja selles mõttes oma mees. Koos Arlet Palmistega tehakse koolinoortele loeng- etendust
„Sõnateatri helimaagia”. Aasta algul sai ring tehtud Järvamaa koolides ja vastuvõtt oli väga aktiivne.
Sama etendust on esitatud ka täiskasvanutele mitmel firmapeol ja tagasiside on olnud samuti soojendavalt
positiivne.

2025 aasta suvel kujundab Vootele Piibe Teatri lavastuse „Teemaja Paks” helipilti.
Ajame väheke juttu, et temaga tuttavaks saada.

Vootele Ruusmaa ja Arlet Palmiste 2024.

Kuidas sulle tundub, et kas publik oskab kuulata ja hinnata helikujundaja tööd?
Publik ei oska alati helikujundusele tähelepanu pöörata, aga selliseid loenguformaadid, nagu me oleme
välja mõelnud, aitavad publikule meelde tuletada. Ma arvan, et järgmised kaks-kolm teatrikülastust nad
vaatavad kindlasti teadlikuma pilguga etendusi, kuid eks siis hajub jälle ära.

Staarhelikujundajaid ei ole? Teatris on staarid ikka näitlejad.
See on hea küsimus, et kui paljud lähevad teatrisse helilooja pärast. Muusikaetendusi kindlasti ja
draamalavastusi … vaevalt.

Kas sinu töödele ja tegemistele avaldas see mingit mõju, et aasta tagasi omistati sulle eesti
teatriauhindade jagamisel parima helikujundaja tiitel?
Kui ma nüüd aus olen, siis tööde mõttes küll mitte. Aga ma märkasin, et Rakvere Teater (Vootele sai
auhinna just Rakvere Teatri lavastuste helikujunduste eest) hoidis seda auhinda oma sotsiaalmeedias väga
pildis. Ma olen selle eest neile väga tänulik ja ma tajusin veelgi rohkem, et nad ei otsi vaid meedia
tähelepanu, vaid tõesti hindavad seda tööd.

Helikujundaja töö on väga mitmekülgne. See algab uksekellade valmisest ja lõpeb vajadusel
sümfoonia kirjutamisega. Mis sulle kõige südamelähedasem on?
Ikka oma loomingu kirjutamine. Ma lähtun sellest, et esmasena teen ikka oma loomingut, siis vajalikud
arranzeeringud ja viimasena uksekellad ja muu olmehelide maailm.

Olen meie ühisel loeng-etendusel „Sõnateatri helimaagia” tajunud, et olmehelide salvestamine ei ole
sugugi lihtne ja see võib olla väljakutseid esitav ja väga inspireeriv. Sa salvestad maanteemüra otse
tee ääres ja linde võsas. Veevulinat saav teha hoopis teokarpe peos keerutades ja tuult iseenese
riietega jne. Need on väga põnevad leiud.
Seda küll, kui sa leiad õige esteetika ja teistmoodi lähenemisnurga, siis võib uksekellast saada kaunis
muusika. Aga maantee ääres käisn varavalges, sest rekkad liiguvad just siis. Samamoodi on lindudega,
keda võib kuulda päris varavalges. Neid salvestatud helisid saab omakorda töödelda, anda neile juurde
teine plaan. Näiteks linnud tuua linna või rekkamürale lisad saatuslik kontekst. Siis hakkab ta lavastuses
mängima hoopis teist rolli. Siis ei märgi helid ainult kohta, vaid helist saab midagi enamat.

Kas lavastajad on helide tajumises väga erinevad?
Muidugi. Näiteks Taago Tubina alustame helistsenaariumi koostamist juba pool aastat enne
lugemisproove ja kui tekst proovisaali jõuab, siis on enamus helipildist juba valmis. Taavi Tõnissonile
meeldib väga palju muusikat kasutada, talle olen ma teinud väga palju erinevaid aktsente ja laule. Mõned
lavastajad on väga minimalistlikud. Tarmo Tagamets on näiteks väga minimalistliku helipildiga lavastaja.

Marie Konsa, Kristjan Lüüs, Margus Prangel, Vootele Ruusmaa. “Teemaja paks” esimene kohtumine 2025.

Sellel suvel valmib sul helikujundus Piibe Teatri lavastusele „Teemaja Paks”. Milliseid emotsioone
on sinus antud tekst tekitanud?
Ma ei tea, kui palju sa ise oled sellele mõelnud, kui minu meelest oled sa autorina tabanud tänapäeva
konteksti üpris tabavalt. See on ekspluateerimise ühiskond. Minu arvastes see tuleb just selles teksti esile,
kuidas me püüame teiste kulul liugu lasta, et ise rikastuda. Alviine soovib head oma tütrele Maimule ja
sellest tingituna teeb ta valesi otsuseid, muutudes ka ise ahneks ja see omakorda määrab tema saatuse.

Sa näed seda hoopis nii. Minu meelest on see lugu pealehakkamissest. Niikaua kui sul on käed ja
jalad küljes, on sul võimalik ära elada. Käia avatud pilguga ringi ja kindlasti leiad midagi endale
Selles mõttes olen sinuga päri. Sina soovid, et see lavastus oleks rõõmus ja helge, kui mulle imponeerib,
kui suvel julgetakse teha ka mõtlikku teatrit. Selles lavastuses kannab küll mõtlik alatoon, kuigi seal on
vigureid kas sees, aga kannab seda siiski „tühi kõrbeväli” ehk üksi maailma vastu tunne.

Ajaloolisele näidendile muusika tegemine on seotud teatud piirangutega. Sa pead siiski arvestama
selle aja ja tollal kehtinud muusikalise maitsega.
See on eelkõige ikka koostöö lavastajaga. Kui tema ütleb, et ta soovib olla ajastutruu, siis see paneb nii
suured raamid ette, et siis pead mõtlema, et kas ma olen heliloojana üldse selleks võimeline. „Teemaja
Paksu” puhul oleme leidnud sellise ühise keele, kus ajalooline muusika on pandud tänapäevasesse
helikeeld. See annab mulle võimaluse anda mõista publikule, et ajad küll muutuvad, kuid inimene
tegelikult ei muutu. Ekspluateerimine on kandunud tänapäeva ja on tänapäeval isegi veel hullem.

Kas keegi laulub ka? Suvelavastuses peab alati keegi laulma.
Mõttes on. Seda peab tulema vaatama, aga meil saab olema paar väga põnevat muusikanumbrit.

Sa oled ka kirjanik ja luuletaja. Mulle olid väga sümpaatsed sinu luulekogus „Purgatoorium”
leiduvad miniatuurid. Kui tihti sa ise oma tekstidega esined?
Ma teen viimasel ajal rohkem helikujundust teistel luuletajate esinemistel. Aga oma luulekogude
esitlustele olen alati kirjutanud selleks mõeldud muusika.
Sa said Näitemänguagentuuri korraldatud näidendite võistlusel viimati kolmanda koha. Väga hea
tulemus. Millal sinu loomingut võib teatrilaval näha?
See sõltub kontaktidest ja olukorrast. Natuke ka käimasolevast Rakvere Teatri näidendite konkursist. Äkki
õnnestub seal saada piisavalt tähelepenu, et tekst jõuaks teatrialavale. Peab õnne ka olema. Aga huvilised