Näitleja Mihkel Tikerpalu: „Tuletan endale iga päev meelde, et lisaks minule on maailmas palju inimesi, kellel on oma mured ja raskused.“
Mihkliga vestles Arlet
Teatri NUKU näitleja Mihkel Tikerpalu on hetkel kodune isa. Et mitte vormi kaotada annab aeg siiski võimaluse osaleda peaosatäitjana PiibeTeatri suvelavastuses „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Lavastus jõuab publikuni augusti lõpul Anijal, kuid lugemisproovid interneti teel on lõppenud ja lavaproovid käivad hoolega.
Seega on meil just õige aeg uurida, mis mees Mihkel on ja kuidas ta ennast oma rollis tunneb.
Sa oled pärit imearmsast Viinistu külast. Kas sealne aktiivne kultuurielu viiski sind tööle teatrisse?
Teater jõudis Viinistule minu jaoks väga õigel ajal, nö nullindate keskel – esimeste lavastuste etendusi mängiti seal minu viimaste keskkooliaastate ajal. Minuni jõudsid need eriti vahetult, sest näiteks „Külmetava kunstniku portree“ etendusi – see oli lavastus, mille peaosas mängis, muide, Hendrik Toompere, minu kursuse juhendaja Lavakunstikoolis – mängiti Viinistu Kunstimuuseumi vabaõhulaval, mille kõrval asub minu lapsepõlvekodu. Niisiis piltlikult öeldes oli mul tarvis sauna kõrvalt üle aia hüpata ja olingi teatris. Seega mingit, tagantjärele vaadates, olulistki mõju Viinistu aktiivne kultuurielu minu valikutes kindlasti omab. Samas tuli lavakooli astumine minu jaoks täiesti nagu välk selgest taevast – ma olin algklasside näiteringis kaasa teinud ja põhikooli lõpus jõudsin ka suurematele lavadele, kui tegin kaasa Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli tegemistes, aga lavaka katsetele ei oleks need lavakogemused mind viinud, sest keskkooli ajal jäid kõik muud huvialad spordi, eelkõige kuulitõuke varju. Aga mulle meeldivad tundmatud kohad, kuigi ma kahtlen, kas alati just pea ees peab seal vette hüppama – piisas sõbranna sõnadest „Sa peaksid näitlemist proovima!“ ning edasine on juba ajalugu, mille alustaladeks on neli aastat Lavakunstikooli ja pea 10 aastat tööd näitlejana NUKU teatris.
Sa lõpetasid Loksa keskkooli kuldmedaliga. Ilmselt oleks sinu ees lahti olnud kõikide kõrgkoolide uksed, kuid sina valisid üpris ebakindla näitleja eriala. Miks?
Ma huvitusin juba keskkooli ajal, aga huvitun ka täna väga mitmetest aladest. See on nii minu nõrkus kui tugevus. „Viieline“ peabki avatud ja vastuvõtlik olema, kuigi ei saa öelda, et ma nüüd kõigis õppeainetes hiilgav olin – reaalained, eriti matemaatika ja füüsika, olid mulle kõige keerulisemad ning „viie“ saamiseks neis aineis tulid appi, ma arvan, ka sarm ja kena naeratus. Tõsi on, et peale riigieksamite edukat sooritamist oli minu ees lahti üsna lai valik uksi, aga minu suund oli viimase hetkeni siiski üsna kindel – plaanisin minna Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Valik langes lõpuks Lavakunstikoolile vaid sel põhjusel, et kui ma juba olin läbinud nii tiheda sõela nagu Panso kooli sisseastumiskatsed, siis oleks patt jätta see võimalus kasutamata. Tagasi vaadates tunnen, et arvestades minu suhteliselt volatiilset mõttemaailma, oli hea, et valisin eriala, mille nö tulemus on ühene ja selge – minust sai näitleja. Ajaloo eriala lõpetades oleksin ilmselt olnud ehk vaid veidi kitsama valiku ees, kui olin keskkooli kuldmedaliga lõpetades.
Näitlejatöösse on teatud hulk ebastabiilsust, ma ütleks, sissegi kirjutatud – käesoleva aasta ülemaailmne kriis näitas selle eriti eredalt kätte, aga sisemisi ja välimisi kõigutajaid on näitleja teel ees rahulikemalgi aegadel. Aga ma olen alati olnud seda meelt, et näitlemine peab olema elu sellel hetkel, kui sa näitlejana proovisaalis ja lavalaudadel tegutsed, aga näitlemine ei pea olema kogu elu. Ma arvasin juba toona, kui ma Lavakas õppimist alustasin, et minu ees on endiselt lahti väga palju teed, mitte ainult see üks – näitleja oma. Pidev eneseareng ja elukestev õpe on mulle tänagi olulised märksõnad – õpin hetkel Tallinna Ülikoolis haldus- ja ärikorralduse erialal, omandades teist korda bakalaureusekraadi.
Mängid peaosa E.Vilde romaani “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” dramatiseeringus? Kas sa loed ise klassikat ja hoiad end kursis eesti kultuurieluga?
Lugemismaterjali on maailmas tänaseks nii palju, et klassika jääb paratamatult tahaplaanile. Näitlejatöö annab siiski õnneks aeg-ajalt võimaluse nii Eesti kui maailmaklassikat ette võtta, aga jah, süstemaatilisem klassikatarbimine jäi keskkooli ja teatrikooli aega. Kultuurieluga üldiselt kursis hoidmine on näitlejale professionaalne vajadus ja, ma ütleks, pädevuski, et olla teadlik trendidest ja suundadest, aga ka kasutamata võimalustest ja niššidest.
See lavastus ei jutusta ülestõusust sakste vastu vaid tugevama üleolekust nõrgema suhtes. Kas sa oled ise midagi sarnast ka oma elus kogenud?
Alustades füüsilistest parameetritest, siis on mul, võib ehk öelda, olnud õnn olla pea alati ise suurem ja tugevam. Õnneks olen loomult rahumeelne, „hell hiiglane“, nagu ütles minu kohta üks lavapartner Vanemuise teatrist, ja nõrgemate suhtes ei ole ma, vähemast teadlikult, üleolekut kasutanud. Aga üleolekut vaimses plaanis, näiteks oma positsiooni ja sellega kaasneva võimu või pakutavate võimaluste ärakasutamist nö nõrgemate suhtes olen ma küll nii otseselt kui kaudselt tajunud. Meil-on-järjekord-ukse-taga-mõtteviis, mida küll õnneks aina vähem kohtab, on siinkohal heaks näiteks. Mul on endal hea positsioon, sest olen kogu oma teatrikarjääri veeta kuupalgalisel kohal riikliku toetusega teatris – olen aeg-ajalt kasutanud seda võitluses nende nn tugevamate vastu.
Antud kontekstis meenub ka üks õnneliku lõpuga lugu lapsepõlvest. Viinistu külas oli üks minust mõned aastad vanem poiss, kellega olin ühe lühikese perioodi sõjajalal. Tema oli vanem, veidi ka suurem ja tugevam, kippus narrima ja kiusama, mina aga ei suutnud sellest lihtsalt mööda vaadata ja andsin omalt poolt vastutuld. Loo esimene vaatus lõppes minu meelest karjuva füüsilise ebaõiglusega, aga mõne aja pärast alanud teine vaatus kestab siiani, sest oleme sellesama härraga täna head sõbrad.
“Kui Anija mehed Tallinnas käisid” mängitakse laval esimest korda. Seega ei ole sul oma tegelast Maitu kellegi teise rollilahendusega kõrvutada. On see hea või halb?
Näitleja rolliloome ja igapäevatöö koosnebki ju suures osas sellest, mida me eeskujudelt ja kaasnäitlejatelt õppida saame ning omaks suudame teha. Eelnevailt samu rolle lavale pannud näitlejailt saab võtta „šnitti“ ja tegelaskuju edasi arendada või hoopis vastupidi, teha nii, et minu ja minu eelkäija tegelaskujud oleksid täiesti erinevad, kui roll seda võimaldab. Teisalt on meeldiv olla pioneer, kes järgnevatele Maitudele märgi maha paneb – see on nii vastutus kui võimalus.
Sinu mängitava peaosalise maailm variseb kokku, kui tema armastatu saksa poolt vägistatakse. Mees süüdistab aga kõiges naist ja ei saagi enam oma eluga hakkama, jättes oma karjääri ja hakates jooma. Kuidas sina oma elus ettetulevaid probleeme ja nõrkusehetki lahendad?
Mul on eestlaslik, pigem isegi eesti mehe omadus jääda probleemide tekkimisel suhteliselt rahulikuks, samas kogudes nii mõndagi endasse. Võib öelda, et siinkohal tundsin ennast lavastuse „Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid“ peaosalises Maidus veidi äragi. Üsna hiljuti elasin läbi episoodi, milles võis tajuda jooni ka tänapäeva kiire eluga kaasneva läbipõlemisega, milles kindlasti mängis olulist rolli just see tagasilöökide ja negatiivsete tundmuste endasse kogumine. Õnneks on mul väga tugev turvavõrk, millesse kukkuda – minu vanemad ja eriti minu abikaasa, kes tunneb mind väga hästi ja oskab suunata paremaid lahendusi otsima. Viimane Maidu tegelaskujul puudub ja eks tema teel olevad karid on ka suurusjärgu võrra teravamad, mistõttu lõpeb see lugu just nii nagu ta lõpeb.
Olgu öeldud, et Mait saab surma. Räägitakse, et eesti mees on kinnine ja ei jaga oma muresid. Seepärast põlevad nad kiirelt, kuna ei ole ju võimalik kogu maailmaraskust endas kanda. Kas me märkame liiga vähe teiste muresid, ega toeta kaaslasi vajadusel?
Tuletan endale iga päev meelde, et lisaks minule on maailmas palju inimesi, kellel on oma mured ja raskused. Me ei jõua kogu maailma probleemidega tegeleda, aga oma lähedastelt, sõpradelt ja lähikondlastelt võiksime aeg-ajalt küsida, et kuidas neil läheb. Sellest vähesestki võib juba suur abi olla. See on nõuanne nii mulle endale kui kõigile teistele.
Lavastuses teevad lisaks kutselistele näitlejatele kaasa ka harrastajad. Kas tunned ennast juhi ja õpetajana või on harrastajate tase täiesti vääriline kutselistega kõrvuti laval olema?
Teatris on kutselisuse ja harrastuse piir üsna hägune. Väga keeruline on defineerida, et kes on kutseline näitleja ja kes harrastaja ning veel keerulisem on teha neil vahet „taseme“ järgi. Eks olulisim vahe on selles, et professionaalne, kutseline näitleja teeb seda tööd igapäevaselt ja omab suuremat lavakogemust. Kuulusin 5 aastat rahvusvahelise nukuteatrite ühenduse UNIMA Eesti keskuse juhatusse ning seal kerkis see küsimus tihti üsna teravalt esile – on meil Eestis ju üks professionaalne ja ligi 20 nö harrastusnukuteatrit, aga mina ei ütle surmkindlalt, et kutseline versus harrastaja on selles kontekstis õige võrdlus.
Näitleja vajab kogemusi erinevatest töökeskkondadest ja ma leian, et teha koostööd harrastusnäitlejatega on sama oluline kui minu igapäevatöö teatris professionaalide keskel. Jah, mingeid tööriistu on minu seljakotti teatris töötatud aastatega rohkem kogunenud, aga käesoleva prooviperioodi vältel olen leidnud mõndagi, mida on minul õppida neilt teatriharrastajatelt, kellega Anijas esietenduva lavastuse raames koostööd teen.
Mingis mõttes oled sa hea näide, et rolle elus võib muuta ja kõik ei pea kulgema ühiskonna poolt ettekirjutatud radadel. Sa oled praegu kodune isa. Kuidas sa selle rolliga hakkama saad ja kuidas sellesse suhtutakse?
Olen käesoleva aasta jooksul tänaseks 1 aasta ja 9 kuud vana tütre Kirkega kodus ning naudin seda rolli täpselt nõnda nagu kõik lastega koju jäävad vanemad – aega-ajalt on raske, väsitav, kurnavgi, aga rõõm näha lapse arengut ning tunda pidevalt arenevat omavahelist sidet on siiski tugevam ja negatiivsed tunded lahtuvad selles. Seda, kuidas ma rolliga hakkama saan, saab hinnata praegugi – kui laps on rõõmus ja tahab issiga kodus olla, siis võin endale kinnitada, et olen selles õnnestunud –, aga eks lõplikud tulemused selguvad kauges tulevikus, kui Kirkest saab täiskasvanu ja lapsevanem. Muidugi ma vaatan peeglisse ja näen seal kangelast, aga tegelikult ma kummardan kõikide emade ees, sest nemad on palju suuremad ja vägevamad kangelased. Olen põnevil ja püüan isegi sellesse panustada, et ühiskondlik mõtteviis, mis on tänaseks juba tugevasti selles suunas arenenud, jätkab liikumist sinnapoole, et nii nagu „laps on kodus emaga“, saab ka „papsiga kodus“ üha enam iseenesestmõistetavaks. Täna on ehk veel liiga palju seda, et kui mees ütleb, et ta jääb mõneks ajaks lapsega koju, siis lähevad inimestel suurest vaimustusest silmad särama, samas kui naiste puhul ei teki küsimustki, et kuidas selline otsus sündis.
Mis sind tänasel päeval elus Eestimaal kõige rohkem rõõmustab?
Eestis ja Eesti elus on väga palju rõõmustavat, olgu siis imeline loodus või keeruliste aegadega meeletult kiiresti kohanevad inimesed, kes üllatavad iga päev põnevate ettevõtmiste ja uute algatustega. Kõlagu see sinisilmselt ja klišeelikult, aga ma arvan, et Eesti on elamiseks parim koht, vaatamata aasta läbi kestvale kehvale suusailmale.
Mis sind kõige rohkem häirib?
Mind häirib mõtteviis, mille järgi on olemas üks, nö õige arvamus ja valed arvamused. Seda on palju ja seda hoogustavad ka meie riigi võimuladviku väljaütlemised. Ehk oleks taas aeg päriselt otsida erinevate arvamuste ja ideoloogiate ühisosa, et ehitada koos meie ühist riiki ja ühiskonda?
Fotod: Merikene Annuk (Shoot OÜ)
