Jaanusega vestles Arlet.

Näitleja Jaanus Nuutre peab plaani oma perega Vainupeale kolida.

Kohe on algamas Piibe Teatri uue lavastuse „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ proov. Istume veel
Salme Kultuurikeskuse inimtühjas proovisaalis koos lavastaja Jaanus Nuutrega laua taha, et veidi
aimu saada, mis mehega üldse tegemist on. Eelteadmisi on mul vähe. Tean, et Jaanus lõpetas 2018.
aastal lavakunstikooli 28. lennu, ennem seda Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorralduse eriala ning
Kopli Kunstigümnaasiumi.

Eestimaa on küll väike, kuid ometi on siin nii palju erinevaid rahvakilde. Kust sina pärit oled?
Tallinnast. Ma olen põline tallinlane, kuid oma lapsepõlve suved veetnud Lääne-Virumaal Vainupeal.
Vanaisa (fotokunstnik, operaator ja režissöör Peeter Tooming) ostis 1980ndate algul sinna maja, mis
hiljem muutus perekonna suvilaks. Seal ma lapsepõlves üles kasvasin. Aga koolis käisin Tallinnas
Koplis. Seega Kopli-poiss.

Vainupea on väga kaunis küla Eestimaa põhjarannikul. Ega sa sealsetes männimetsades üksi pidanud suvesid veetma. Kas sul oli seal ka sõpru või on sõbrad peamiselt ikkagi Tallinnast?
Oh ei. Meil oli seal vägev kamp. Ikka väga palju inimesi. Praegu on jäänud väheks. Näiteks oli meil ühe
küla peale kolm Jaanust. Mina olin Väike-Jaanus, siis oli Suur-Jaanus ja kolmandat hüüti Lokiks, kuna
tal olid lokkis juuksed. Õhtuti toimusid vägevad jalgpallilahingud. Tol ajal oli seal hästi palju rahvast,
poisse ja tüdrukuid. Aga eluksajaks sõbrad on jah Koplist.

Kas sul on seoses Vainupeaga ka tänaseni alles mingeid traditsioone või sündmusi, kus kindlasti alati osaled?
Oo jaa. 2006.a sain ma 16-aastaseks ja siis tegin endale nö tatikaload. Selle peale ostis paps mulle
minu esimese auto – Volkswagen Golfi. Ei tea kas tohib seda öelda, aga ma hakkasin siis kohe ka üksi
ringi sõitma. Ühel suvepäeval sõitsime sõpradega Vainupeale, et teha sauna, veidi maatöid ja juua
õlut. Kõige noorem sõber oli 14-aastane ja mina kõige vanem – 16-aastane. Ära naera, sõitsime siis
neljakesi põhimõtteliselt õlut jooma. See traditsioon on jäänud sellest ajast püsima. Juba
viieteistkümnes aasta sõidame sama seltskonnaga iga suvi vähemalt korra Vainupeale õlut jooma,
tööd ja sauna tegema. Iga juunikuu lõpus või juuli alguses.

Sellised traditsioonid on väga olulised. Suhtlus sõpradega ongi vast üks olulisemaid asju üldse elus. Mis seal Vainupeal siis teil tänasel päeval on?
Pikem plaan on sinna elama minna. Hetkel elame abikaasaga pool aega Tallinnas ja pool aega
Vainupeal, aga tahaks sinna midagi püsivamat teha. Seal on maja, mis kannatab külma, kuid talvel ei
ole majas vett. Suvel saab voolikuga igale poole jagada, aga talvel seda võimalust ei ole. Kui nüüd laps
ka tuleb, siis nii ei saa. Plaan on ehitada uus maja.

Kas oled maaeluks valmis?
Seal pole ju sõpru –tuttavaid, kellele külla jalutada. Pole teatrit või kino.
Aga minu töö ongi ju ringi käia ja suhelda. Ma kohtun teatritööd tehes igapäevaselt sõprade või teiste
inimestega. Siis ongi hea tulla Vainupeale ja olla kõigest eemal. Maal on ka hea last kasvatada.
Kindlasti oleme selleks valmis. Oleme endale aru andnud, et töö pärast me ilma Tallinnata hakkama
ei saa. Aga Tallinn pole ju kaugel – üks tund autosõitu. Me oleme endale aru andnud, et päris püsivalt saaksime sinna minna elama siiski alles vanemas eas. Seniks tahame Vainupeast teha endale koha,
kus on kogu aeg ootamas soe tuba.

Kuidas su vanaisa enda jaoks Vainupea leidis?
Minu emapoolne suguvõsa on pärit Lääne-Virumaalt – Rakverest, Haljalast, Rägaverest. Isapoolne
suguvõsa alustas Läänemaa kandist ja jõudis Tallinna.

Sa oled lõpetanud lavakunstikooli ja töötad hetkel vabakutselise näitleja ja lavastajana. Millal teatripisik sind nakatas?
Teatripisik hakkas külge hiljem, kuid varem oli kultuurihuvi üldisemalt. Minu isa on töötanud kogu elu
kultuurikeskustes. Ta on olnud Draamateatris helimees või Salme teatri bussijuht, siis kui Salme
teater oli 80-ndatel suur ja kuulus. Hiljem töötas ta pea paarkümmend aastat Salmes
pealavameistrina. Lisaks Kanutiaia Noortemaja, kus ta tänaseni töötab. Eks ma käisin lapsena temaga
kogu aeg kaasas ja nägin lava kõrvalt näitlejaid, tantsijaid ja lauljaid ning sealt see huvi tekkis. Siia
majja (Salme Kultuurkeskus) ma tulin kõige pealt lavameistriks. Isa oli pealavamister ja võttis mu
noore poisina tööle, kui käisin 7ndas klassis. Siis ma alustasin oma iseseisvat töömehe elu. Ma
töötasin siin majas kokku umbes 10 aastat. Tulin otse koolist siia, tegin koolitööd ja õhtul hilja koju.
Enne, kui läksin lavakasse, jõudsin olla Nukuteatris ka pealavameister. Mäletan, kuidas Anne Paluver
kord küsis, et miks sa ei ole proovinud lavakunstikooli astuda. See küsimus jäi mind kummitama ja ma
ei tahtnud, et keegi saaks kunagi enam küsida, et miks sa ei ole proovinud. Otsustasin, et proovin ära
ja siis ei saa keegi enam küsida. Proovisin ja sain sisse. Aga suurima tõuke proovimiseks andis mulle
Härmo Saarm, kes oli tol aastal, kui katsetele läksin, Salme Teatri kunstiline juht.

Sa olid siis ju oma kursusekaaslastest vanem?
Ma olin oma kursusel vanuselt kolmas. Meil oli seal selliseid vanemaid, kellel keskkool juba aastate
taha jäi isegi rohkem. Selles vanuses on kolm-neli aastat vanusevahet juba päris palju.
Sina vanaonu Jaan Tooming on Eestis väga tuntud teatrimees.
Eks sealt on samuti pärit teatrihuvi. Enne, kui astusin lavakooli, hoidsin ikka oma vanaonu tegemistel
silma peal. Uurisin ja lugesin omal käel erinevat kirjandust. Ma tunnistan, et oleks väga uhke oma
vanaonu käe all mängida. Paar korda on napilt läinud, aga vast jõuab veel. Küll aga tema lavastatud
Hamletis tegin eelmine aasta ootamatult püstolit. Jaani ise juures polnud, aga õppisin ühe prooviga
sisse etenduse päeval ja kohe publiku ette. Ei saa salata, et ta on mulle kaude eeskujuks olnud, mis
puudutab just teatrimaailma. Küll aga loodan, et suudan endast oma jälje sellesse maailma jätta.

Kumb sa siis rohkem oled – näitleja või lavastaja?
Ma olen ikka näitleja. Ma lõpetasin kooli näitlejana ja pean ennast näitlejaks. Aga elu on nii sättinud,
et lavaka esimesel kursusel sain ma lavastamise pisku külge. Meil oli koolitöö, kus iga näitleja pidi
midagi lavastama, et näha kõrvalpilti ja saada see kogemus. Ma tegin siis katkendi S.Mrozeki
näidendist „Suvepäev“ ja see õnnestus mul. Siis hakkasin käima paralleelselt ka lavastajate tundides,
mis mulle väga meeldis. Kui ma olin neljandal kursusel, siis lavastasin Salme Teatris, mis on mulle
olnud kasvataja teatriks, sama näidendi täies pikkuses ja sellega võideti see aasta Harrastusteatrite
Festivali Grand Prix. Seejärel lavastasin Salmes „Esimesed suudlused“, mis samuti võitis peagi auhindu. Sellel aastal on plaanis enda loodud projektiteatri Teater Nuutrum all teha lavastus Vainupea kabelis, peaosas Harry Kõrvits ja Anija lugu Piibe Teatris. Võimalik, et lisandub üks lavastus ka hilis sügisesse. Kunagi mõtlesin, et kui ma saaksin aastas teha ühe lavastuse, siis oleksin õnnelik.
Sellel aastal tuleb neid ilmselt kolm.

Lavastaja töö on väga mahukas. Vaataja saalis seda tihtipeale ei mõista.
Täpselt. Saad teksti kätte ja kui see ei sobi kokku minu mõtetega või ei ole näitlejate jaoks
vastuvõetav, siis ma teen tekstiga tundide viisi tööd. Seejärel valid näitlejad, teed omakorda
nendega tööd. Salme teatris tegime iga proovi eel näitlejameisterlikkuse tunde. Mulle meeldib väga
pikalt laua taga teksti analüüsida. Olen pannud tähele, et mida kauem laua taga istud, seda lihtsamini
läheb laval, sest näitlejal ei teki siis enam niipalju sisulisi küsimusi. Ta oskab laua taga tehtud kehasse
panna, võtta vastu õigeid otsuseid.

Kas näitad vahel ette ka?
Juhtub, kuigi see ei meeldi mulle. Ma näitan ette mitte sellepärast, et näitleja ei oska, vaid
sellepärast, et mina ei oska seletada. Natuke liigutad ja juba tavaliselt näitleja mõistabki.

Lavastaja peab olema targem kui näitleja. Tal peab olema väga laia silmaringiga inimene, et näha ja mõista kõiki seoseid tegelaste vahel, aru saada ajaloolisest olukorrast ja seda tänapäevasele inimesele selgeks teha.
Selles ma ei ole kindel, et lavastaja peab olema targem kui näitleja. Aga väga palju tuleb lugeda ja
uurida küll iga näidendi lavastamise protsessi eel ja ajal. Sest kui sa lavastad ainult teksti, siis sa näed
laval näitlejaid, kes teineteisega räägivad, aga lavastusel tervikuna puudub keha. Selleks tuleb lugeda
palju autori, koha ja ajastu kohta, et lugu teha tänasele inimesele mõisteavaks. Lavastaja peab olema
valmis kuulama. Terviseteaduste instituudis sain palju psühholoogilisi aineid, anatoomiani välja. Kõik
see on kasuks tulnud.

Siis peaks sulle ju hästi sobima etenduskunst, mis seob erinevaid kunstivaldkondi. Oled seal katsetanud?
Ei ole veel, aga tahaks küll. Nädal tagasi just helistati ja kutsuti ühte sellisesse projekti, mis peaks
kevadel välja tulema. Ülikooli ajal tegin kaasa lavastuses „Ja peaksin sada surma ma…“, mille lavastas
Anne Türnpu. See jättis väga tugeva jälje ja värinad minusse pikaks ajaks. Tahaks küll katsetada
liikumisteatriga, see oleks põnev. Aga kindlamana tunnen ennast sõnateatris.

Rahvas nägi sind näitlejana Udriku mõisas PiibeTeatri lavastuses „Varjud“. Sa mängid
seal metsavenda, kelle tekib 1945.a sõjajärgsel suvel külatüdrukuga armusuhe, kuid suhet tuleb salajas hoida. Olid sellised segased ajad. Mis tundeid need sinus tekitasid?
Ärevaid. Kogu see sündmus oli nii võigas. Ja kogu see elu sellel ajal, kus sa ei teadnud kumba poolt
valida ja põgened parem metsa või siis valid poole, mis osutab valeks ja jälle põgened metsa. See on
ärev. Meie suguvõsas ei ole metsavendi olnud, küll aga oleme kogenud küüditamist. See on minu
kõige aukartust äratavamaid rolle. Sa mängid konkreetset isikut ja sa ei tohi teda alt vedada. Samas ei
tea ma ju lõpuni, milline te tegelikult oli. Kõik need sündmused seal näidendis on ju tõsielulised ja see
tekitab aukartust ja vastustust.

„Varjud“ osutusid eelmise aasta sügisel väga menukaks, mis tõttu seda ka korratakse, kuid samal ajal käivad proovid PiibeTeateri uue lavastusega „Kui Anija mehed Tallinnas käisid …“. Mis sind selle juures paelus, et olid nõus lavastajaks tulema?
Ma arvan, et eelkõige ajastu. Teiseks Vilde läbiv joon, kus ta võtab inimese, kes on oma teekonna
alguses, et ennast elus tõestada, kuid kelle elu lõpeb kurvalt või traagiliselt. Ta juba saab haljale
oksale ja siis … Ka Anija loos saab eesti soost talupojast linnas pea-aegu, et kuulus meister ja siis… Ta
jõudis väga kõrgele, kuid mängu tuli armastus, mis teeb alati keerdkäike.

Milliseid paralleele võib leida sealt tänane vaataja?
Ikka. Kui Kaarin Raidi käest küsiti, et millest lavastus räägib, siis ta ütles ikka, et: „Inimeste vahelistest
suhetest“. See on kõige parem vastus. „Kui Anija mehed Tallinnas käisid…“ loos määravad kogu
sündmustikku just inimestevahelised suhted. Just suhted kujundavad seda teed, mida mööda
peategelane käib ja see ei ole kõige meeldivam lõpp. Äratundmist on siin palju – lootuste
purunemised, unistuse poole liikumine, armastuse eest võitlemine. Inimeste vahelised suhted on
ajatud.

Sinu jutust jääb selle teose kohta hoopis teine mulje, kui koolipingist, kus räägiti, et tegemist on sotsiaalkriitilise romaaniga, mis käsitleb klassivõitlust.
Klassivõitlust on seal küll, kuid peamiseks on siiski inimese tee õnne poole ja kõik see, mis seda
takistab.

Sa oled palju koostööd teinud harrastajatega. Kas kutselise näitlejana see latti alla ei vii?
Ma olen peamiselt lavastanud. Lavastajana kindlasti latti alla ei vii, pigem koostöö harrastajatega
õpetab isegi veelgi rohkem – kuidas oma mõtet paremini selgitada ja viia näitlejani. Mida proff
haarab õhust, see tuleb harrastajale detailsemalt lahti rääkida ja läbi selle õpib ise ka. Näitlejana
tuleb mängida partner suureks, nagu on öeldud Aarne Üksküla kohta, kes mängis oma partnerid
suureks ja seeläbi oli ka ise esil. Aga ma ei salga, et liialt tihti seda ette ei võtaks. Aga samas soovitan
kõigil kutselistel töö koos harrastajatega järgi proovida, et teada saada see väga õpetav kogemus.

Kuidas on üldse kutselise näitlejana tänases Eestis elada? Näitlejaid on ju hirmus palju.
Vabakutselise näitleja suurim probleem on teadmatus ja see muudab ärevaks. Kui kutsumus on sinu
ainus väljund ja teist alternatiivi pole. Ma valiks kindlasti vabakutselise elu, kui ma teaksin, et mul on
piisavalt tööd, kuid kindluse annab siiski kutselises teatris töötamine. Kaks teatrikooli on väikese Eesti
jaoks liiga palju. Ideaalis võiks olla üks ja see ei pea asuma Tallinnas üldse, ning umbes kümne pealine
lend lõpetab iga aasta tagant.

Räägime veel sinust. Mis sind elus üldse rõõmustab?
Minu abikaasa ja perekond. Kui ma saan piisavalt sporti teha ja liikuda. Need on kõige
rõõmustavamad ja olulisimad minu jaoks.

Väga ilus lause värske abielumehe poolt. On sul selleks piisavalt aega?
On. Seda aega tuleb ise leida. Siia tulin ka praegu otse trennist. Minu praegune graafik näeb ette
nelja kuu peale umbes 10 vaba päeva. Graafik on tihe, aga seda ma soovisin, sest eelmine aasta oli
üpris tühi. See on vabakutselise valu ja võlu. Ühel hetkel on päevad tühjad, teisel hetkel ei jõua kõike
ära teha. Pigem ma olen õnnelik, et mul praegu rohkelt tegevust on.

Kas sulle lilli meeldib peale etendust saada?
Väga. Mulle väga meeldib lilli saada. Kui ma ei tea, kes lilli tõi, siis ma vaatan kummardades vasakule
poole ja paremale poole tänades kõiki. Aga kui ei tooda lilli, ega ma siis ei kurvasta ka. Lilled on
boonus.

Milliseid loomingulisi unistusi sul veel on?
Võiks kursusekaaslastega ühe lavastuse koos teha. Meil oli tore kamp ja nendega saab alati nalja.
Kindlasti tahaks filmides kaasa teha ja loodan, et mida üles leitakse. Seni pole veel leitud. Võib olla
tundub see kummaline, aga ma tahaks ka mingis lastelavastuses kaasa teha. Anne Velt lavastas
Ajateatris ühe jõuluka, mängisin seal koos Tarvo Kralli, Liis Haabi ja Katrin Valknaga ja see oli tõesti
väga vahva.

Kuidas sa oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi läbi elad?
Ega ma patja ei nuta. Aga ma olen väga enesekriitiline. Tihti see kasuks ei tule, aga ma loodan, et aja
jooksul teen sellest oma tugevuse. Kui mul on hea päev olnud ja koju jõudes seda mainin, siis abikaasa teab, et siis on tõesti hea päev olnud ja suusoojaks seda ei öelnud.

Mis sind häirib?
Ärapanemine.
Seda on ka siin lavastuses väga palju ja tahaks seda esile tuua. Ärapanemist on
igapäevaselt ja pisiasjades isegi liiga palju. See väsitab.