Siretiga vestles Arlet.

Augustis Anija mõisas esietenduva PiibeTeatri lavastuse E.Vilde „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ühes peaosas saab näha Tapalt pärit Siret Tuulat.
Kui teised peaosalised Mihkel Tikerpalu ja Liis Haab on publikule tuttavad teleekraanilt, siis Sireti tähelend ootab kindlasti veel ees, sest Siret on väga andekas ja lisaks on tal tahtmist ja töökust.
Pärast Tapa Gümnaasiumi lõppu läks Siret Tallinnasse sooviga astuda lavakunstikooli, kuid kuna sellel
aastal lavakooli vastuvõttu ei olnud, siis töötas ta aastajagu NO99 Teatri jazz-kohvikus.
Lavakunstikooli katsetel läks küll hästi, kuid lõppvooru ta siiski ei pääsenud. Sama juhtus Tallinna Ülikooli tantsukateedri katsetel. Järgnenud ülikooli sisseastumiskatsete virvarris sai ta sisse Tallinna Ülikooli käsitöö erialale.
Pärast ülikooli lõppu soovis Siret maailma näha ja sõitis aastaks lapsehoidja-programmiga Ameerikasse. „Ameerikas oli hoopis teine õhkkond. Selline väga praktiline. Selle ajani ma mõtlesin, et minust ei tule sellist praktilise töö tegijat, aga seal see muutus,“ jagab Siret oma kogemust.
Ta töötas lapsehoidjana segaperes, kus latiinost mees töötas suhtekorraldajana president Barack Obama juures. See tegi tema tegevuse väga salajaseks, kuid andis Siretile võimaluse mitmeid kordi külastada Valget Maja ja kohtuda ka president Obamaga. „See oli põnev aeg, sest sain kõrvalt näha  presidendivalimiste kampaaniat ja rõõmustasin koos kohalikega, kui Obama teist korda valituks
osutus“, meenutab Siret.
Ometigi Siret Ameerikasse ei jäänud. Eestisse naastes asus ta õppima Tallinna Tehnikaülikooli tehnoloogiaõiguse rahvusvahelise õppekava magistriõppesse. Koolist läks ta otse tööle sotsiaalministeeriumisse. Töö kõrvalt osales Siret 2015.a telesaates „Eesti otsib superstaari“, kus ta pääses stuudiovoorudesse 20 tugevama hulka. „Olin just välja andnud oma esimese jazz-singli ja tundus, et minust saabki kutseline muusik, kuid elu tahtis teisiti“, meenutab Siret aega pärast sotsiaalministeeriumist lahkumist.
Samal ajal tuli tööpakkumine üritusturundusagentuurilt Jolos, mille ta pärast väikest mõtisklemist vastu võttis. Seal töötas Siret kuni koroona-viirus sundis peokorraldajatel oma tegevust kokku tõmbama.
Täna töötab Siret Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuses, mis pakub IT-tugiteenust riigi sotsiaal-, tervise- ja töövaldkonna asutustele.

Oled PiibeTeatri lavastuse „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ üks peaosatäitjatest. Mis mõtteid ja tundeid on senine prooviprotsess sinule jätnud?
See on väga raske lavastus minu tegelaskuju jaoks.
Mängida polegi seda nii raske, aga just emotsionaalselt. Ma olen alati pärast proove väsinud, sest olen endast andnud kõik. Mul on hea meel, et saan siis Mihkliga (Mihkel Tikerpalu, teine peaosatäitja) Anijalt tagasi sõita, ennast tagaistmel lõdvaks lasta ja taastuda (naerab). Mulle väga meeldib, kuidas Jaanus (Jaanus Nuutre, lavastaja) lavastab. Nii pikka prooviprotsessi polegi mul varem olnud. Ma olen millegipärast sattunud lavale tihti kellegi asendajaks. Siis on kaks-kolm proovi ja kohe etendus. Nii ei jõua karakteriga korralikult tutvuda ja mängimise käigus hakkad alles märkama erinevaid nüansse.
Millest see lavastus räägib?
See räägib eneseuhkusest ja inimestevahelisest suhetest. Täpsemalt ühe tegelaskuju, keda mängib
Mihkel, tõusust ja langusest. See näitab publikule, et mis võib inimesega juhtuda, kui sul läheb hästi,
aga tahad veelgi enam ja püüeldes võimatu poole unustad, kes sa tegelikult oled. Selle tüki moraal on
minu jaoks, et rahul tuleb olla sellega , mis sul on.
See on ajatu lugu. Vilde kirjutas selle 1903.a. Kas see üldse kõnetab tänapäeva inimest?
Kindlasti kõnetab. See lugu ei vanane kunagi.
Kõik see, mida inimesed seal teoses raskel mõisa ajal läbi elavad, võib juhtuda ka tänasel päeval.
Võib-olla lihtsalt teisel kujul, sest inimesed on rohkem informeeritud, kuid emotsionaalses mõttes võib selline muster lihtsasti korduda. Vanal ajal oli lihtne endast nõrgemaid tagajärgi kartmata ära kasutada. Näiteks vägistati minu tegelaskuju, Leena, mõisniku poolt pärast pikka vaimset terroriseerimist. Tänasel päeval on see ka kõik võimalik. Lihtsalt teisel kujul. Näiteks sotsiaalmeedias, kui inimene võetakse hammaste vahele ja võidakse tema elu põrguks teha. Loomulikult on tänapäeval ka füüsilist ärakasutamist. Teise inimese vaimne või füüsiline ärakasutamine või survestamine ei ole lubatud mingil moel.
Kas sa oled ka ise elus midagi sellist kogenud, mis sind hiljem on targemaks ja tugevamaks teinud?
Muidugi. Kõik suhted on õpetanud. Kui suhe pole enam aktiivne, siis midagi on läinud järelikult
valesti või keeruliseks. Olgu see suhe siis armastajate või sõprade vahel. Kui suhted risti jooksevad,
siis on midagi kuskil valesti läinud. Tegelikult tuleks see viga üles leida ja enesele põhjused selgeks
teha, et sellest analüüsist õppida.
Milles on sinu meelest siis meie aja probleem, kui suhtenõustajaid on oi kui palju, aga ometi on lahkuminejaid veelgi rohkem?
Mulle tundub, et inimesed ei viitsi pühenduda enam tänasel päeval. Inimesed ei viitsi teineteisega
suhelda. Kõik on väga mina-kesksed. „Arvestage minuga“ „Mina olen kõige olulisem“. Kõik inimesed
ongi omamoodi olulised, kuid suhtes olles tuleb leida kompromisse ja teineteisega arvestada. On
saanud normaalsuseks, et kui midagi ei meeldi, siis jalutad kohe minema. See on suhete põhiprobleem.
Kuidas sina pärast emotsionaalselt teravaid hetki ennast taas maandad?
Ma koristan või lähen sihitult jalutama. Aga eelkõige vajan lihtsalt 15 minutit vaikust.
Püüan ennast kõigile tervislikult maandada.
Raevule raevuga ei vasta?
Minu viha on hästi järsk. Ma olen pika vinnaga aga kui see limiit täis saab, siis paugun korralikult. On
asjad, mida ma kohe üldse ei kannata – ignorantsus ja rumalus näiteks, aga kõige rohkem ajab mind
närvi ebaõiglus. Ebaõiglus just inimsuhetes. Ebaõiglus ei ole minu jaoks see, kui keegi on endale
näiteks parema auto saanud. Jumal eest, las igaüks sõidab just sellega mis talle meeldib. Materiaalne
ebaõiglus on lihtsamini lahendatav. Selle asemel, et kurta näiteks väikese palga üle, võiks proovida
ise midagi ette võtta, et olukord muutuks.
Kõige suurem ebaõiglus on alusetu kiusamine, näiteks koolis või tööl.
Mida need noored inimesed valesti teevad , et nad selle ohvriks langevad? Võib-olla mõnele ei meeldi, et ta prille kannab või ei meeldi kellelegi, et tema vanemad on poliitikas. See on tõeliselt ebaõiglane ja selle vastu ma võitlen kogu hingest, sest kiusamine mõjutab inimest terveks eluks.


Sinu tegelaskuju Anija lavastuses surub suhte nimel omad soovid alla ja pühendub mehele. Tänapäeval on selline käitumine pigem haruldane. Oled sa kohanud inimesi, kes on nõus andma enda heaolust tüki, et teistel oleks parem? Või oled ise midagi sellist kogenud?
Olen. Ma olen olnud teise inimese nimel nõus minema teise riiki elama ja jätma kogu oma senise elu
maha, kõigest tuttavast lahti laskma. Samas, kui ma mõistsin, et see inimene ei oleks minu nimel seda
kunagi teinud, taipasin, et see ei ole seda väärt. Piiriülestes suhetes peab tegema kompromisse, kuid
see ei pea tunduma ebameeldiv, see ei tohi tunduda ohverdusena. Kui see sellisena tundub, siis ei ole
asi õige.
Anija etendus on päris kurva lõpuga, aga kas midagi positiivset jääb ka kõlama teatrist lahkudes?
Lojaalsus ja empaatia. Olgu siis Mait (tegelaskuju näidendist) milline tahes, muutudes lõpus väga
ebameeldivaks, kellega keegi ei tahaks tegemist teha, jäävad talle lõpuni alles tema sõber ja naine.
Kui keegi midagi nähvab või kommenteerib, siis ei tea kunagi, kuidas see teisele inimesele mõjub.
Ma ei pea siin konkreetselt silmas erinevaid vähemusgruppe või teise nahavärviga inimesi, vaid ükskõik
missugust inimest tänavalt. Alati peab olema empaatiavõimeline, et tajuda teise inimesi tundeid ja
neid mitte riivata. Igaühel on omad võitlused võidelda ja teise jaoks suurt muret ei tohiks
naeruvääristada.
Vahel on inimese valulävi väga madalal ja kõige suuremat kurja teevad need, kes lihtsalt huumorit ei mõista.
Ma olen USAs elanud ja minu jaoks on värviline tänavapilt normaalne. Ma ei kasuta kõnepruugis
nende kohta neid solvavaid väljendeid ja ka nalja pärast ei peaks keegi seda tegema. Samas olen ma
ka juba 2012.a-st igapäevaselt kasutanud käte desifitseerimise vahendeid, millega siin alles
harjutakse. Elades teises ühiskonnas teiste reeglite järgi kasvad ka inimesena teistsuguseks. USAs
öeldakse, et inimene saavutab värvipimeduse. Päris nii see muidugi ei ole, aga mida rohkem
erisuguseid inimesi tänaval on, seda vähem paned seda tähele. See ongi värvipimedus.
Mina usun siiski, et inimesed on enamuses head, neid kibestunuid, kes soovivad endast erinevatele halba, on tuntav vähemus.
Anija lavastuses teevad kaasa kutselised näitlejad Liis Haab ja Mihkel Tikerpalu, aga ka
harrastusnäitlejad. Kas see vahe on tajutav?
Laval seda vahet ei märka. Vahet võib ehk märgata ainult prooviprotsessis. Mulle meeldib, et
lavastuses teevad kaasa kutselised näitlejad. Mulle meeldib neid kõrvalt jälgida ja vaadata, kuidas
nad oma rolliga tööd teevad ja kuidas nende roll areneb. See on olnud väga huvitav. Ma saan siin
kõrvutada tööd iseenesega, et kuidas mina jõuan mingite emotsioonideni või sündmusteni ja kuidas
nemad seda teevad.
Harrastaja peab ise otsima endast vajalikke tööriistu, samas kutselisel näitlejal on olemas see tööriistakast, kust ta võtab vajaliku vahendi välja. Harrastaja peab rohkem rabelema, et jõuda sama tulemuseni. Aga samas, kui mina ei teaks Eesti teatrist midagi ja tuleks etendust vaatama, siis mina ei teeks mingit vahet. Meil on väga tugevad harrastajad.
Ootan kõiki Anijale lavastust vaatama. Esietendus on juba 23.augustil Anija mõisas.
Mis sul tänases Eestis meeldib?
Siin on mugav elada. Siin on lihtne olla kodanik. Siin on lihtne ajada oma igapäevaseid asju.
Ma ei pea seisma tunde kuskil järjekordades. Ma saan asju ajada lihtsalt üle interneti – pangamaksed,
dokumendid, suhtlus riigiga.
Mulle meeldib, et meil on siin väga-väga –väga soodsatel tingimustel emapuhkus. See annab võimaluse tegelikult ka olla noor pere ilma, et sul tekiks väga suuri majanduslikke kohustusi. Ütlen seda, olles elanud kõikide-võimaluste-maal Ameerikas, kus tegelikult pole mingeid võimalusi. Inimesed langevad väga noorelt võlakoormuse alla.
Eestis on võimalik olla vaba.
Siin saad võtta endale aega ja olla sina ise ilma hirmuta, et mis minust homme saab või mida ma edasi teen. Küll sa saad. Eestis ikka saad. Lisaks mulle meeldib, et meil on oma keeleruum, et ma
saan mõelda oma keeles, lugeda raamatuid oma keeles, käia omakeelses teatris. Siiski mulle meeldib,
et ma saan filme vaadata originaalkeeles, et me kõike ei dubleeri.
Mis sind häirib Eestis?
Ilm. Ilma vastu kahjuks ei saa, aga kui midagi Eestis välja vahetada, siis oleks see ilm.
Samas ei saa ma jätta mainimata, et olen väsinud ka Eesti poliitilisest kliimast. Seega kliima igas mõttes häirib (naerab). Teravaid ütlemisi ja ebasobivaid kommentaare teiste arvel on liiga palju.