Näitleja Toomas Suumani tunnevad kõik. Vähemalt Rakveres tunnevad teda küll kõik.
Toomas on sündinud ja kasvanud kultuurilembeses peres ja seepärast ei üllatanud kedagi tema noorepõlve otsus hakata näitlejaks.

Toomas Suuman “K. E. von Baeri lõpetamata uurimus”

Ta lõpetas 1978.a Toompea teatrikooli ja suundus tööle „Vanemuisesse“ , kuid juba kaks aastat hiljem kutsuti ta Rakvere teatrisse, kuhu ta on jäänud tänaseni ehk tähistab käesoleval aastal oma 40 tööaastat koduses teatrimajas. Kui „Vanemuises“ oli ta tööle asudes teatri kõige noorem näitleja, siis tänases Rakveres teatri kõige vanem näitleja. Inimene on muutunud koos oma rollidega ja nii on laval saanud noorest armastajast filosofeeriv vanahärra.  Ega see nii hull ka ei ole, kui võiks arvata, sest tööd on ja uued rollid on sündimas.
Kohtume Toomasega Läsna Rahvamajas, kus käivad PiibeTeatri lavastuse „K.E. von Baeri lõpetamata uurimus“ proovid. Toomasel on seal külalisnäitlejana täita Baeri enese roll.  Baeri näidend algab sõnadega „Olen 77 aastat vana ja ei tea maailma asjust ikka mitte midagi“.
Uuringi meie vestluses, mida Toomas ilmaelust arvab.

Sa oled Rakvere Teatri kõige vanem näitleja. Kuidas see nii juhus?

See on paratamatu, kuid samal ajal käib ikka aeg-ajalt peast läbi mõte, et äkki liiga kaua. Vanus pole teema, see lihtsalt on nii. Kui ma teatrisse tööle tulin, olin kõige noorem ja kuna olen teatrisse tööle jäänud, siis ühel hetkel oledki kõige vanem.

Teatritrupp on üks organism. See peab hingama ja mõtlema ühes rütmis. Püstitatud eesmärkideni jõutakse ainult ühises liikumises. Põlvkondade vahelised suhted on aga tänasel päeval vahel vägagi keerulised.

Teiste eest ma rääkida ei saa aga mina toetan noori alati. Ma arvan, et trupp peab olema kirju, ka vanuseliselt. See tuleb trupile kasuks.

Sa oled ise kirjutanud ja lavastanud. Kas tänases päevas on teemasid, mis sind erutavad ja mida tahaks lavale tuua?

Kas just alati on vaja publikuni kõike tuua? Kas on vaja kõike jagada? See on küsimuste küsimus. Sellele on üheselt keeruline vastata. Inimeseks olemise võimalikkus ja võimatus ja vahel selline pöörasus ja arusaamatus, see on mind ikka huvitanud. Need on teemad, mida võiks teatris käsitleda. Iga arutelu suvalisel teemal jõuab oma olemuses ikka lõpuks sinna välja.

Kas sa oled uudishimulik inimene?

Uudishimu sõltub sulle antud iseloomu omadustest. Enda kohta võiks öelda, et olen küll. Kui mind miski tõeliselt huvitab, siis ma mitte ei püüa endale asja ainult selgeks teha, vaid sellega tegelda süvitsi. Lugemine ei ole kerge. Mind huvitab väga, isegi äärmuslikult, kvantfüüsika, aga see intellektuaalne baas, mis on mulle antud, on liiga napp, et sellega tegelda süvitsi. See huvitab mind – universumi ehitus, multidimensioonilisus, aja paradoksaalsus. Need on põnevad teemad.

Süvitsi minek võtab aega. Kas sulle ei tundu, et tänasel päeval võetakse kõike liiga pealiskaudselt? Inimesed on asjatundjad igal alal, mis parasjagu päevakorral on.

Kui lugeda ajaloolisi – sada, kakssada, tuhat , kaks tuhat aastat vanu  – kirjutisi, siis see, et maailm on hukas, noored ei austa vanu, vanad poevad noorte ees, kordub ja kordub. Sumeri savitahvlitel ei olnud see teema vähemtähtis, kui praegu. Ma võin ju öelda, et minu meelest on sotsiaalmeedias, mis teeb kõik kättesaadavaks, aga samas ei anna kätte mitte midagi, midagi väära. Aga see on minu probleem. Ma võin ju öelda, et mulle ei meeldi, kui õues vihma sajab, aga ta sajab ja mina ei saa minna teda ära keelama. Maailm paratamatult meie ümber muutub ja seda muutumist näeme ikka alles tagantjärgi. Hetkes olles pole meil aega neid muutusi märgata. Neid muutusi kõrvalt jälgida on üpris põnev.

K.E. von Baeri 150 aasta tagused kirjutised kõlavad ka tänasel päeval äärmiselt aktuaalselt. Kirjuta Toomas Suuman alla ja avalda ajakirjanduses. Kas inimene on ajas muutunud ka?

Suures pildis ma seda ei usu. Isiklikus plaanis tekib küsimus, et mida see tähendab ja kui palju muutused lähevad inimesele korda. Ja kui palju inimene tegeleb iseenesega või siis teistega.

Sa mängid Piibe Teatri lavastuses K.E. von Baeri. Kas ajaloolise tegelase mängimine annab näitlejale lisavastutuse?

Ei sugugi. Ajaloolisele lavakujule saab külge pookida mõningaid ajastust lähtuvaid tehnilisi nippe, et roll saaks huvitavam. Aga rolli taga tuleb ikka otsida inimest ja seda, mis teda huvitas ja mida ta tahtis teatud perioodil oma elus saavutada ja kas ta seda siis saavutas. Kuidas ta sai hakkama teiste inimestega, kellega ta kokku puutus, kuidas inimesed tema mõtlemist muudavad või tema ideid kinnitavad. Ajaloolist inimest ei saa kõrvalt jälgida, et teda siis maha kopeerida ja see oleks vist ka siis igav.

Ajalugu on tihti numbrite rägastik ja me ei näe seal taga inimeste mõttemaailma. Me loeme, et ta tegi midagi ja miks ta seda tegi, seda tavaliselt me kroonikast teada ei saa. Näitleja tegeleb just nende sisemiste otsimiste ja heitlustega. Kas Baer on saanud sulle omaseks?

Ma ei saa nii kategooriline olla, et ma teda tunneksin . Ma hindaks ennast siis ikka väga kõrgelt. Karl Ernst von Baer – Tartu Ülikooli kasvandik, Eestis sündinud, kelle juba noores põlves avaldatud tööd on mõjutanud teadusmaailma. Ma ei taha kasutada sõnu nagu metapolism või endeemilised haigused. Ma ei ole sellel alal asjatundja, kuigi ma olen selle kohta lugenud. Ma olen tema doktoritöö eestlaste endeemilistest haigustest läbi lugenud. Tema kõrvalpilk minu rahvale puudutab mind loomulikult. Ta on minu jaoks põhjendamatult üleolev. Samas oma hilisemates kirjatöödes ei tee ta vahet, mis rahvusest on patsient. Tema jaoks oli oluline , et rahvas oleks terve ja tugev. Ennekõike mõtlevad inimesed. Aga mismoodi  sai ta seda nõuda oma patsientidelt, kelle peamine eluviis on rängalt tööd rügada, et üleüldse alles jääda? Ma tunnen oma rahvast, sest ma mängin talle. Mulle on tähtis teada, miks mu rahvas on selline nagu ta on. Üheselt sellele vastata on võimatu ja seepärast ei tahaks ma sellest rääkida, kuid ometi on seal mingid palistused, mingid paigad, mis aina korduvad. Mind huvitab, et mis sunnib nõnda käituma või mispärast see nõnda on. Minul on võimalik oma rahva arengut jälgida alates Läti Henriku kirjapandust. Me oleme siin maal viljelenud sarnast eluviisi juba 6000 aastat. Tehnika on muutunud, kuid eluviis mitte. Mind on paelunud eesti rahva soov olla vaba ja ühel hetkel 1980ndatel olen ka ise osa võtnud neist vabadusepüüdlustest. Need olid kaunid ajad. Ammu enne mind on öeldud, et väga lihtne on maad ja riiki vabaks kuulutada, kuid inimese vabaks saamisega läheb aega rohkem. Mida see tähendab olla ka inimesena vaba? See on vastutus. Kui nüüd tuleme Baeri juurde tagasi, siis tema pidas seda maad oma ainukeseks kodumaaks. Piibe mõisas sündinud ja Lasila mõisas kasvanud. See oli tema maa, tema kodumaa. Virumaa on minu kodu ja see on ka Karl Ernst van Baeri lapsepõlvemaa. Selles mõttes oleme me temaga võrdväärsed. Miks baltisakslased ja maarahvas kokku ei saanud on natuke keerulisem? See on keerulisem kui et ühed olid vallutajad ja teised tööloomad. Midagi on veel. See on lõputult huvitav teema ja mulle meeldib sellega tegeleda. Olen tegelenud ja tahan tegeleda ja edaspidi.

Baer räägib, et inimese kasvukeskkond on tema arengus äärmiselt oluline. Millised sinu kogemused seoses sellega on?

Kontekst on äärmiselt tähtis. Seda mitte ainult inimese puhul, vaid ka kõige lihtsama väljendi puhul. Enne ütlesin, et vabadus on ainult väljend, sõna. Kontekst tema ümber ja inimesed selles kontekstis panevad selle mõiste elama ja teevad ta lihtsaks käibeväljendiks. Küllap see nii on, et see aegruum, mis algab ammu enne meie sündi ja jätkub peale meie surma, mõjutab ja vormib meid. Kodu, inimesed meie ümber, kõik mõjutavad meid, üks vähem , teine rohkem. Igasugu hinnangute andmiseks või järelduste tegemiseks on mingisugu distantsi vaja, et näha ja otsustada. Hinnangud on üldse ühed hirmsad asjad. Poliitika saab hinnata ja otsustada siin ja kohe, kuid see on poliitikute rida. Inimese areng on märksa keerulisem.

Baer oli oma kodumaise ülikooli ja Maarjamaa arengu üle uhke. Kas sina oled oma kodumaa üle uhke?

Kindlasti olen. Vahel ma norin, kuid minul on lubatud seda teha, sest ma olen eestlane. Selles mõttes ma olen ma väga tavaline eestlane. Kui keegi teine, ilma tausta ja olukorda mõistmata, kukub lõugu laiutama, siis see teeb hinge täis. See on täiesti mõistetav. Kui sa küsiksid selle kuulsa küsimuse, millele on alati ka vastusevariandid juba ette antud, et kas just sellist Eestit me tahtsime, siis ma vastaks … jah. Jah, just sellist Eestit me tahtsime, sest muidu ta oleks teistsugune. Selline küsimus on rumal, mõttetu, süüdistav ja hinnangut loov ja ennekõike kumab seal teadmine, et MEIE tahtsime muidugi teistsugust Eestit, aga nemad seal kusagil on kõiges süüdi. Alati keegi arusaamatu teine või nemad rikub meie unistuse ära. Ja kui halb on meil ja kui kohutavalt hästi on neil teistel, kes rikkusid kõik ära ja tahavad meile ainult kurja ja paha. Vastates Baeri sõnadega, siis tekitab minule selline suhtumine piinlikkust. See on kitsarinnaline ja rumal, sest asjad ei ole üks-üheselt mõeldud.

Baer üritab hoopis teisest maailmast pärit talumees Jaani õpetada ja sobitada teda oma maailmaruumi. Olgu ette öeldud, et ta ei ole selles kuigi viljakas. Kas sulle meeldib selline kõrvalt näpuga näitamine?

Ei. Pole kunagi meeldinud. Kuigi olen ka sageli eksinud ja hiljem mõistnud, et oleks võinud kuulata. Samas olen ka vastu tahtmist vahel kuulanud ja võtnud teiste näpunäiteid arvesse, sest olen oma elus kohanud õpetajaid, kelle sõnad pole mõjunud näpuviibutusena. Tüüpiline eesti mees teeb väga palju. Ma ei ole midagi teinud. Väga suure lugupidamisega vaatan inimesi, kes ehitavad maja valmis. Kes oskavad seda maja parandada, kui ta lagunema hakkab. Kes võtavad kätte ja teevad oma kätega midagi ära ja ei pea seda üldse kangelasteoks, ega nõua võidupärgi. Nad saavad hakkama, minul ei ole selline tegemise pool  õnnestunud. Vahel olen proovinud, kuid see kukub alati väga halvasti välja.

Ühiskond peab olema tasakaalus. Peab olema nii humanitaare , kui ka praktikuid.

Sellega ma ei ole nõus. Küllalt on humanitaare või filosoofe, kes saavad elus olemise asjadega suurepäraselt hakkama ja üks teist ei sega. Minu olemuses on parajal määral parasiitlikkust. See on kehva sõna muidugi. Ma olen kõrvale jäänud igapäeva tegemistest, selle koha pealt ma kõige kõvem mees ei ole.

Baer õppis kolmes koolis – Köningsberg, Tartu ja Peterburi. Ta väitis, et need on tema arengut enim mõjutanud. Mis sind on enim mõjutanud?

Kindlasti lavakunstikateeder.  Ma olen sündinud Rakveres, kuid olude sunnil kooli lõpetasin Otepääl. Sealt küngaste vahelt tulin suurde linna kooli. 1970ndatel olid mitmed sealsed õppejõud veel pärit Eesti-ajast. Nende hulgas oli ka paar Õpetajat. Lavakunstikateeder, sealne suhtumine ja ennekõike õpetust, mida meile seal jagati, ei ole ma tänaseni leidnud põhjust ümber hinnata. See oli sügav ideoloogiline nõukogude aeg, kuhu me olime sündinud ja üles kasvanud. See kool murdis minus midagi lahti, ta näitas teist maailmapilti. Tagantjärgi saan ma seda hinnata väga kõrgelt. Olen oma pedagoogidele ääretult tänulik. Muidugi on mind veel mõjutanud Rakvere. Lõputult. Just tänu sellele, et ta on selline nagu ta on. Ta on olnud eemal, ta on omaette planeet. Sellelt planeedilt on mul hea vaadata mujale. Rakvere ja muidugi Rakvere teatri lõputud väljasõidud. Tihti näen kuu ajaga läbi bussiakna ära kogu Eesti ja seejärel lavalt saalis inimesi. Ma olen mõelnud, et mida see minu jaoks tähendab. Ja viimaks on mind viimastel suvedel mõjutanud Toscana maakond Itaalias, kus ma olen suviti võimalusel kogu aeg käinud. Verona lähedal on üks koht, kus mul on hea olla. Mujale välismaal  ei taha ma minna. Ma naudin täiel rinnal auto või tsikliga läbi Alpide sõitmist. Mulle meeldib teel olla. Läbi akna vaadata. See on võrratu elamus, sõita ise oma masinaga.  Kohale jõudmine ja olemine, see muudab mõtlemist.

Veidi budistlik. Aga , kes on need inimesed sinu eluteel, kes sulle on kõige sügavama jälje jätnud?

Oma isa – Aleksander Suuman. Lapsepõlves olin temaga vähe koos, aga kui ta Vilsandilt tagasi tuli ja seejärel 25 aastat koos olime. See õpetus, mida ma temalt sain on kogu minu olemuse vundament. See on midagi enamat igast ülikoolist. Koolist kindlasti Papa Kaarup ehk minu lavakõne õppejõud Karl Ader. Siin ei ole oluline mitte tema eriala tunnid, vaid inimeseks olemise õpetus. See, kuidas oma mõtteid väljendada ja neid inimesteni viia, et kõigil oleks sinu soovid arusaadavad. Neid inimesi on muidugi veel.

Mis sind tänases Eesti õnnelikuks teeb või rõõmustab?

Õnnelik olemine on väga dramaatiline väljendus. Selle peaks kõige pealt ära defineerima. Igaüks mõistab seda isemoodi. No ma ei tea. … Ma kohe ei teagi. Ega ma õnnetu ka ei ole, aga midagi sellist, mis mind hüppama paneks, ka ei tule pähe. Üks asi siiski. Ma sõitsin suvel väga palju tsikliga mööda Eestimaad ringi ja avastasin kui palju on meil korras külasid. Ja kuidas kõik on pidavas muutumises, kuhugi on kivikatus peale pandud, kuhugi on aed kerkinud, kuskil on aiamaa, lilleamplid ripuvad akende taga, kõik on korrastatud ja puhas. See tegi suvel väga palju rõõmu.

Mis sind tänases Eestis häirib?

Jama. Jama on mind alati häirinud. Kurjus ja tigedus. Meenub kohe üks ammune Runneli tekst, mis kirjutatud juba nõukogude ajal:  Mis on me pääl / Kas Jumalate viha/ Et väändub vaim / et vindu kisub liha/ et veretukseis aimub löömaiha/ et rahvast hulluks käänab koltund kali/ kui lindki sõbraks meid ei vali/ Lind lõunamaale lendab/ algab tali. Väga palju on tigedust ja ma saan ju aru, kust see pärineb. Kahju on , et seda tigedust kultiveeritakse ja kasutatakse ära. Mulle ei ole mitte mingeid poliitilisi eelistusi. Minu valik on olnud viimastel valimistel mitte valida. See on minu valik, sest mul pole kedagi valida. Ma olen teinud programmid endale selgeks ja jätnud valimata. Ma olen oma kodaniku kohust täitnud nõnda. See teeb kurvaks.