TARVO SÕMER: Igavus on see, kui teen midagi, mis mind ei huvita , aga ära tuleb teha.

Tarvoga vestles Arlet.

Suvel Vargamäel esietenduvas Piibe Teatri lavastuses „Issanda Teener” mängib pahelist Julgeoleku kapten Kukke Tarvo Sõmer Rakvere Teatrist.
Tunnen Tarvot nüüd juba 37 aastat. Tarvo on minu klassivend, lisaks koos käisime maadlustrennis ja näiteringis. Peale kooli ja enne trenni käisime tavaliselt minu juures söömas, sest koju Õismäele Tarvo ei jõudnud. Siis õppisime aasta aega koos Pedas, enne kui Tarvo lavakasse läks. Oleme mõlemad teinud elu aeg teatrit, kuid peale kooliteatri pole koos sattunud midagi tegema. Koostöö vargamäel saab olema minu jaoks oodatud kohtumine vana sõbraga.
Panin diktofoni käima ja ajasime juttu.
Piibe Teatri uus lavastus „Issanda teener” räägib kirikuõpetaja Vello Salumist ja läbi tema ka kirikust.

Millised suhted on sinul kirikuga?
Mul ei ole kirikuga mingeid suhteid. Olen käinud paljudes kirikutornides. Eks reisil olles olen ikka mõnest kirikust läbi astunud. See on nii ja naa.

Iga kirikus leiduv pilt või kuju jutustab lugu. Me oleme tänapäeval minetanud selle märgikeele lugemise oskuse. Kas sina otsid neid lugusid piltide taga enese jaoks?
Eks kunstiajaloo tunnist on miskit külge jäänud. Piibli lood on muidugi huvitavad, aga ega ma neid väga ei tunne. Ma tean, et neil on lood taga, aga ega ma neid välja tavaliselt ei mõtle. Mõni väga äratuntav stseen, siis muidugi. Kui Jeesus ristiga kõnnib, siis on suure tõenäosusega tegemist Ristiteega. Keegi peab ikka kõrval olema ja tutvustama. Kui keegi neid lugusid räägib, siis on ka huvi kohe. Üksi olles huvi ei teki.

Vello Salumi ümber kogunes noorte kogukond, kes elasid kiriku juures, tegid tööd ja said osa ka Jumala sõnast. Kas sina oled proovinud elada kogukondliku elu?
Eks noorena malevas ikka. Nagu sa isegi. Noorena mulle see isegi sobis, aga praeguses eas küll enam välja ei kannataks. Sõltub  seltskonnast muidugi. Sellise suvalise kambaga, mis malevas kokku sattus, küll ei tahaks hakata kohanema. See oleneb seltskonnast. Kui siis endiste klassikaaslastega võiks hakkama saada. Nendega taluks mõnda aega ära. Kindlasti on selliseid inimesi veel, kuskil Brasiilias või mujal, aga ma neid lihtsalt ei tunne.

Kuidas sulle malevas meeldis?
No ega ma tööd ei ole kartnud kunagi, aga malevasse mindi ikka napsu ja nalja pärast, kuigi tööd sai muidugi ka tehtud. Või mille pärast sina seal käisid?

Räägime ikka sinust…
Sul saab augusti Rakvere Teatris juba 27 aastat. Oled märkamatult pea kõige vanem meesnäitleja trupis. Väljaspool koduteatrit ei ole sa väga tööd teinud?
Väga ei ole. Kohe tuleb meelde 5-6 lavastust. Igal juhul alla kümne. Palju seda pole.

Kas sul ei ole olnud tahtmist teatrit vahetada ja mõnes teises kollektiivis ennast proovile panna?
Tahtmist võib ju olla, aga ju siis pole julgust olnud ja kes sind ikka ootab. Ei kutsu teised teatrid, et „Tarvo, tule juba, me ootame sind”. Külalisnäitlejaid võiks ju rohkem olla või sellist vaheldust. Lavastajad liiguvad rohkem. Selle lavastuste koguse peale, mis meil aastas esietenduvad, on meil lavastajaid liiga vähe.

Sa oled olnud ka Rakvere teatri publiku lemmik. Kas selline tiitel teeb rõõmu ka?
Publiku lemmik on televisiooni tagajärg. Seal pole teatriga midagi pistmist. Keda rohkem on televiisorist nähtud, see on tuntud. Publiku arvamus heast näitlejast tekib tuntuse baasil, see ei tule tööst, mida sa oled proovisaalis teinud ja enne seda koolis õppinud. Mängid ülihea rolli väikses saalis korraga sajale inimesele. Kümme korda mängid ja siis võetakse lavastus maha. Kokku nägi seda kustiteost tuhat inimest. Televisioonis näeb aga sind ühel õhtul juba heal juhul sada tuhat inimest. Sinu headuse määrab televisoon, kus töötatakse kiiresti ja kõigele lõpuni keskenduda ei saa.

Sa oled linnapoiss. Tallinnas elasid Õismäel ja nüüd Rakveres. Kus sa ennast paremini tunned linnas või maal?
Ma olen nüüd juba Rakveres kauem elanud, kui Tallinnas. Ekvaator oli mõned aastad tagasi. Maal ma tunnen ennast hästi. Raskemate tööde puhul pean abi paluma, aga väiksemad asjad teen ära. Malevas pidin küll traktoril heina tegema. Ei tea kui sirged need vaod olid, aga hakkama sain.

Kuidas sina oma vaimu erksana hoiad?
Töö hoiab. Ega ma nüüd mingit ekstra vaimutrenni ei tee. Füüsiliselt küll. Ma käin hommikuti ikka korvpalli mängimas. Kui vaimuerksus kaob, siis seda ise ju ei tunne. See ei sega ennast ka, teisi võib olla küll. Aga füüsilist nõrkust märkad ju kohe, kui enam trepist käia ei jõua. Füüsilist teen küll ja püüan ennast toonuses hoida. Ega ma nüüd teadustöid ei tee ja pikemaid uurimusi ei koosta. Kui miskit huvi pakub, siis uurin internetist. Ma olen pigem laisk inimene. Laisk on mõnus olla. Mõned jooksevad nagu oravad rattas ja õhtul vaatad päeval tagasi ja pole midagi teinud.

Salum väitis, et inimese juures on väga oluline vaimne kasvamine. See oli tema jaoks elu sisu.
Ma ei ole kindel, et see nii oluline. Kui mõistus millestki üle ei käi, siis ei käi. Eks igas kodus on asjad isemoodi ja mina sinna uste taha ei näe. Mõne jaoks on see oluline, mõne jaoks mitte. Inimesed on üldse viimasel ajal, ma mõtlen peale koroonat, hoopis teistmoodi. Peod lõpevad varem, kõik on tagasihoidlikumad.

Sa ise ei ole alkoholi joonud 22 aastat.
Konjakikommi olen söönud ja keefiri olen joonud. Keefir on ju palju kangem kui alkoholivaba õlu. Eks kunagi oli alkohol peamine vaba aja sisustaja. Siis sa ikka võetud päevade kaupa. Algul, kui joomise jätsin, oli hirm, et mis ma selle ajaga teen. „Mida ma siis teen, kui ma enam ei joo”. Aga igavus algab inimese seest. Igavus pole see, kui ma istun üksinda kodus ja ei leia tegevust. Igavus on see, kui teen midagi, mis mind ei huvita , aga ära tuleb teha. Ja seda tuleb vahel ette. Igavus võib olla see, et samal ajal sahmid ringi. Üksinda ei ole mul igav.