Näitlejate Liidu uus juhtuse esimees Reimo Sagor: Teadlikkuse kasvatamine näitlejate õigustest on meie töö suurimaid väljakutseid.
Eesti teatrirahvas on koondunud mitmetesse erialaliitudesse. Omad katused on dramaturgidel, lavastajatel, teatrijuhtidel, kunstnikel ja muidugi näitlejatel. Eesti Näitlejate Liit valis endale juunis uueks juhatuse esimeheks teater „Vanemuine” näitleja Reimo Sagori, kellest saab näitlejate hääletoru suhtluses erinevate partnerite ja riigiga.

Reimo on sündinud väikses Palivere külas, Haapsalu külje all Läänemaal. Lasteaias ja põhikoolis käis ta kodukülas, kuid keskhariduse omandas valla keskuses asuvas Taebla Gümnaasiumis, millest tänaseks on saanud põhikool.

Kutsusin Reimo, kes parasjagu valmistub peaosaks 16. juulil esietenduvas Piibe Teatri ajaloolises lustakas lavastuses „Stahli Grammatika”, kõrvale, et tema plaanidest rohkem teada saada.

“Stahli grammatika” Kukenoosi küünis, Albus 2024. Reimo Sagor, Liis Haab, Tarvo Sõmer. Arlet Palmiste ja Riho Rosberg. Foto autor Maarja Ilves.

Millisest kodust sa pärit oled?
Isa lahkus pere juurest, kui ma olin aastane. Seega kasvasin koos emaga, kes oli ema ja ka isa eest.
Ta on olnud mulle kogu aeg suureks abiks ja toetanud mind minu tegemistes. Ta on väga suure südamega, kes ei jäta abivajajaid kunagi hätta. Ametilt on ta terve elu olnud kokk, nüüd peab oma ettevõtet. Kui ma vahel mainin, et kas ta liiga odavalt ei müü, siis ta vastab ikka, et tema süda ei luba rohkem küsida. Isaga me väga ei kontakteeru, kuid temapoolsete vanavanematega suhtlen tänaseni väga aktiivselt.
Kool lõppes, siis viidi vanavanemate juurde Saaremaale ja augustis toodi tagasi. Ema väidab, et nii see ei olnud, kuid mul on meeles, et olin seal kogu suve. Siis olin ennast autolahvka saiast ja maapiimast ümaraks söönud. Särgid ei mahtunud selga. Vanaisa Elmar on 84, kuid käib ikka tööl. Viib Kuressaares autoga neile, kes ise hakkama ei saa, koju süüa. Ronib kastidega mööda treppe. Vanaema Vaike on kodune, kuid töötas ka kuni 82-eluaastani.
Nad arvavad, et peab tööl käima, et muidu jääd vanaks. Nende toetus on olnud mulle väga oluline.

Sa oled Vanemuise näitleja juba 10 aastat.
Ütlen ausalt, et ei olnud Tartus, enne kui Vanemuisesse tööle läksin, käinud seal rohkem kui kaks korda. Korra kooli ekskursioonil ja korra sõpradega
Otepääl suusatamas käies. Teadsin, kus on kaubamaja ja McDonald’s.
Kui aga kolisin Tartusse, siis mõistsin, et see linn sobib mulle, selle linna võnked ja vaimsus. Selle poolest eelistan Tartut Tallinnale iga kell.

“Stahli grammatika” Kukenoosi küünis, Albus 2024. Reimo Sagor (Heinrich Stahl) ja Liis Haab ( Ea ). Foto autor Maarja Ilves.

Peret sul veel ei ole ja oled selles mõttes vaba hing. Kuidas sa oma vabadust naudid?
Mul on armastav elukaaslane, kellega koos käime reisimas, kas mootorrattaga või ilma.
Oleme käinud rattaga Norras ja eelmine suvi Barcelonast Prahani nautides elu ja vaateid riikides, mis sinna vahele jäid.
Lisaks vaimule tuleb harida ka keha ja teeme koos kaasalasega trenni.
Naudin ma väga oma tööd. Ma ei tahakski seda tööks nimetada, vaid elukutseks. Töö on midagi, mida sa pead tegema, millega kaasnevad kohustused,
aga elukutse annab vaimse vabaduse ja valikuvõimalused. Seda ma saan ise planeerida. Elukutsesse panustad tahtega.

Sa ei ole väga palju osalenud suveteatrites. Sellesuvine lavastus Albus on pigem erand.
Jah. Ma olen püüdnud hoida suved vabad, et akusid laadida, reisida, olla koos sõpradega.
Elukutse peab saama vahepeal kõrvale panna, et ei kaotaks värskust. Igas lavastuses peab olema mingi põhjus, miks ma tahan seda teha. Hea näitleja peab olema päris laia silmaringiga. Peab olema kursis erinevate lugude, juhtimistega või maailmavaadetega. See annab pagasi ja tausta, millega saab teatrilaval luua erinevaid karaktereid ja tegelaskujusid. On mille pealt oma rolle võtta.
Ma arvan, et näitleja ei saa olla väga põhimõttekindel inimene. Näitlejana pead suutma vastu võtta ka need põhimõtted, mis on sulle inimesena vastukarva. Kui sa oled väga konservatiivne, kuidas mängida väga liberaalse vaatega inimest. See võib olla väga keeruline.
Öeldakse, et universaalsed asjad ei ole kõige paremad asjad, aga mulle tundub, et näitleja elukutse puhul mõista maailma erinevaid tahkusid, tuleb kasuks.

“Stahli grammatika” Kukenoosi küünis, Albus 2024. Tarvo Sõmer ( Ülo ) ja Reimo Sagor (Heinrich Stahl). Foto autor Maarja Ilves.

Mina olen sõnateatri austaja. Ma arvan, et sõna on teatri kõige olulisem ja mõjusam pidepunkt. Kui sa ei oska sõna kasutada või ei oska oma mõtteid sõnadesse vormistada, siis hakkad veiderdama ja viljelema nn öelda füüsilist teatrit.
Ma arvan, et nii sõna- kui etenduskunsti puhul on oluline mõte. Kandev idee. Kui see on paigas ja jõuab publikuni, siis see on hea teater. Samas peab selles mõttes olema piisavalt ruumi, et mina vaatajana saan seda tõlgendada omal viisil.
Ma ise tegijana naudin väga teatrit, kus kaotatakse ära neljas sein ja publik on näitlejatega üks tervik. Näitlejana ma küll kontrollin seda olukorda, tean kust alustame ja kuhu jõuda tahame, tean, kuhu me need inimesed viia tahan, kuid annan ka inimestele aega ja ruumi kaasa mõelda, teha, öelda, reageerida.
See inspireerib mind ja õnneks olen saanud seda „Vanemuises” katsetada – neljanda seina lõhkumist.

Milline on „Vanemuise” teatri roll Tartus? Mulle meeldib mõelda, et igal inimesel ja ka asutusel on
olemas põhjendus, miks ta tegutseb või mille mille on ta ellu kutsutud.
„Vanemuine” on Lõuna-Eesti kultuurielu eestvedaja. „Vanemuine” on eesti vanim teater ja ka suurim teater hetkel.
See on vaimsuse hoidmine ja vaimsuse kasvatamine. Tehnika areng on kõik teinud kiireks ja kergesti kättesaadavaks, kuid miski peab ju olema, mis hoiab sügavamat vaimsust. Võõrakeelne kultuur ja keel pressib igapäevaselt meie argiellu, kuid keegi peab ju olema, kes hoiab keele ja kultuuri puhtust.
See peab olema teadlik ja eesmärgistatud tegevus.
Teater peab hoidma traditsioone ja samas olema kaasaegne, et mitte ühiskonnast maha jääda. „Vanemuine” on sellega minu meelest hästi hakkama saanud.

Sa oled lisaks näitlejale nüüd ka noorametnik ehk sind valiti Eesti Näitlejate Liidu juhatuse esimeheks.
Just. Ma olen juba kümme aastat juhatuses olnud ja esimehe töö tundus mulle kogu aeg väga raske, et annad rohkem, kui sellest kasu tuleb.
Ma olen hingelt ebaõigluse vastu võitleja. Kui ma näen kuskilt ebaõiglust, siis see närib mind ja ma olen pidanud palju võitlema, et need mured, mis minusse ei puutu, et ma kohe ei tormaks neid lahendama. Kuid nüüd tundsin, et just seda ma peangi tegema, sest meie töös on veel palju ebaõiglust.
Näitlejate Liit on eelmise esimehe Tõnn Lambi eestvedamisel teinud jõulise arenguhüppe. Meil on nüüd kontor, tegevjuht ja teabejuht.
Vanasti pidi esimees tegema kõike, jooksma ministeeriuminde vahet, võitlema õiguste ja visiooni eest, suhtlema näitlejate ja teatritega jne. Nüüd on meil rohkem jõudu. Juhatuse esimehe positsioon on sellega seoses veidi muutunud, kuid jätkuvalt oluline.
Teen seda tööd suure innuga, et liitu arendada ja kasvatada.

Millised on esmased ja suurimad väljakutsed?
Me oleme astunud juba pikki samme, et olla väärikas ja tõsiseltvõetav partner erinevatele organisatsioonidele, kes oma tegevuses näitlejatega kokku puutuvad. Meie suurim eesmärk on jõuda kollektiivlepinguteni kõikides näitlejatööd puudutavates valdkondades. See on väga oluline ja lihtsustaks kõigi tööd. Kuid kõige suurem väljakutse on murda iganenud arusaamad, et me oleme väike turg ja raha ei ole ja näitlejad peavad kõik õigused ära andma ja näitlejate tehtud tööl puuduvad igasugu hilisemad õigused tasu saada.
Teadlikkuse kasvatamine, efektiivne ja eesmärgipärane koostöö ning valdkonna arendamine – tegutseme nende nimel.

“Stahli grammatika” Kukenoosi küünis, Albus 2024. Reimo Sagor (Heinrich Stahl) ja Riho Rosberg ( Adam Schraffer ). Foto autor Maarja Ilves.

Aga publik? Eesti teatrisaalid on rahvast täis nii suvel kui talvel.
Ma olen sellele mõelnud. See on fenomen. Aga ma ei tea, kui paljud mõtlevad sellele, et see saab ka ükskord otsa. Ma loodan, et see nii ei lähe.
Soomes olid 1990ndatel suvelavastused väga populaarsed, kuid ühel hetkel see katkes. Ma ei ole uurinud, mis need põhjused olid.
Sama näide „Vanemuisest”, kui kahetuhandendate algul jäid saalid korraga tühjaks. Suure saali etendust mängiti kümnekonnale inimesele. Põhjust analüüsida on keeruline. Ma muidugi loodan, et eesti publiku soov näha teatrit on seotud verega ja see ei katke.
Mäletan, kui kord veeres süsimust vihmapilv Tartus üle suveteatri publiku, kuid rahvas istus ja vaatas ja keegi ära ei läinud. Ma arvan, et see tõestab, et Eesti suveteater on heal tasemel. Sellel suvel anname Albus oma panuse suveteatrite kalendrisse.

Mis lugu see „Stahli Grammatika” on?
See on fiktiivne ajalugu eesti kirjakeele loojast Heinrich Stahlist, kes noore kirikuõpetajana saabus Järva- Madise kirikusse.
Seal kohtus ta oma igati ebauskliku ja veidrate karakteritega kogudusega. Selles kahe maailma kokkupõrkes saab muidugi nalja, kuid ärkab ka armastus.
Kokkuvõtteks saab sellest tõukejõud, et ära õppida eesti keel ja seda ka teistele õpetada.
See on kaudselt lugu oma kultuuri ja keele olulisusest ja sellest, et kui me ise oma keelest ei hooli, siis ei tee keegi seda meie eest.

Siis tuleb tulla. Tänan!
Reimoga vestles Arlet Palmiste