REPORTAAZ ESIETENDUSELT

14. aprillil esietendus Piibe Teatril Simuna rahvamajas lavastus „Kuulus on kummaline”.
Näitlejatena on laval Üllar Saaremäe ja Margus Grosnõi.
Väiketeatris sunnivad vajadused täitma erinevaid rolle. Seekord olin piletöör. Sättisin laua üles ja kavalehed lauale.
Olen kavalehega väga rahul.

Lavastus jutustab luuletaja ja maalikunstnik Aleksander Suumanist või Suumani Sassist, nagu teda rohkem tunti.
Etenduse alguseni on jäänud tund. Kohvik on kohal ja pannud kohvi podisema. Kedagi rohkemat veel ei ole.
Maja perenaine Maire tuleb ja tundub olevat rohkem ärevil kui mina. „Nii suurt sündmust pole meie majas
ammu olnud. Ikkagi esietendus ja veel meie oma mehest”, õhkab Maire.
Simuna ei ole suur asula – üks kirik, üks pood, üks kool, üks rahvamaja, elumaju on siiski rohkem.
Külateel on pühapäevane vaikus.
Üksik jalgrattur vaid veereb vaikselt mööda poe poole.

Sirvin kavalehte, kus jagavad oma mälestusi Sassist kõik kolm poega ja õde Helmi.
Täiesti varem avaldamata ja põrutavad lood, eriti see, mida õde Helmi meenutab.
Loen: „Üks külamees käis meil koguaeg köögis istumas ja juttu ajamas. Tegi piipu aina. Sass aga tegi temast portree, sinisest savist
elusuuruse pea. Pani selle kännu otsa, nii see jõllitas seal. Koer läks hulluks, sai vihaseks ja haukus mis kole. Sass ise vaatas põõsast pealt. Jahimehed olid ka ära ehmatanud. See kuju oli tükk aega veel seal, täitsa see mees. Pea oli, piip oli, tume inimese pea kännu otsas.”. Sellest on ka Sassil luuletus.
Sass kirjutas üldse jõhkralt elust maha. Sellest on tal ka luuletus.

Korraga meenus, et olin lubanud Aapole panna kohad kinni. Kirjutan kiirelt paberile „kinni” ja asetan siis paberid esirea kohtadele.
Huvitav, et rohkem pole neid, kes oleks palunud koha kinni panna. Esimesed külastajad saabuvad.
Etenduseni on jäänud 50 minutit. Neid külastajaid ma tunnen. Omamoodi armas on see, kui teatrile on tekkinud omad fännid.
Neid , kes on kõiki Piibe teatri lavastusi käinud vaatamas, pole sugugi vähe.
Külastajad suunduvad puhvetisse loobudes kavalehest. 5 euri ikkagi. Loen edasi „Esimese klassis oli üks imelik poolkiilakas
punase peaga poiss. Sass läks juurde ja ütles: „Kuule poiss, sa oled loll“. See läks ja kaebas õpetajale ära.
Õpetajad ei uskunud: „Kuule Sass, kas sa tõesti midagi sellist ütlesid?“
Sass ütles sellepeale: „Õpetaja, kas te siis ise ei näe, et ta on loll?“
Sass pandi nurka.
Teised narrisid: „Sass ei seisa püsti, Sass ei seisa püsti!“
„Ega ma ennem ka pikali ei olnud!“
Sass on Simunast pärit. Õigemini Simunast 8 km kagus, sellest on tal ka luuletus.

Tänane publik peaks kõiki neid lugusid teadma.
Järgmised külalised saabuvad.
Nemad soovivad pileti kohapealt osta. Kui küsin, et miks te eelmüügist ära ei ostnud, siis vanem paar ütleb kurvalt, et see on nii keeruline. Mida mõni teeb telefonis sõidu ajal autos, sellega ei saa teine hakkama ka koduses arvutis.
Ei saa ette heita. Inimesed ongi erinevad. Õnneks pole Simunas sularahaga probleem.
Asula sularahaautomaat asub otse klaasseina taga kultuurimaja koridoris.
Paar loobub kavalahest. Etenduseni on jäänud 40 min. Saabub vanem proua ja näen, et kibeleb rääkima.
Ilma sissejuhatuseta alustab: „Mina mäletan veel Sassi. Aga minu ema oli tema vanune. Kui Türile raadiomast püsti pandi,
siis oli Sass kuuse otsa roninud ja sealt teada andnud, mida raadios räägitakse. Ta olla laineid vastu võtnud.” Tore meenutus. Selliseid meenutusi kuulen tihti ja mõtlen, et miks küll ei ole mul diktofoni kaasas, et seda kõiki jäädvustada.

Nüüd tuleb juba rahvast järjest. Esimesed kavalehed lähevad kaubaks. Korraga tekib laua taha suurem tropp inimestest,
kes kõik kavalehte tahavad. Ju inimesed istusid puhvetis ja nägid teiste käes sisukat kava ja nüüd pidasid vajalikuks ka enesele osta.

Etenduse alguseni on jäänud 20 minutit.
Koos abikaasaga saabub Aapo Pukk. Aapo on olnud kogu lavastuse ettevalmistamisel suureks abiks. Peale selle , et ta jagas
oma mälestusi Sassist, andis ta meie kasutusse Sassile kuulunud vaasi, kus ta hoidis oma luuletuste kavandeid, kitli, pintsli ja paletti. Suumani Sassi vaim hõljub laval.
Käisime Margus Grosnõiga Aapol külas ja tagasiteel kopsis savist vaas vastu istme metalljalga. Margus ei pidanud vastu, palus kinni pidada ja hoidis hinnalist vaasi terve üle jäänud tee õrnalt süles.
Puhvetipidaja valab kohvi ja pakub kooki.
Kõikon nagu peab.

Etenduseni on jäänud veel 5 minutit.
Pikal sammul kiirustab trepist üles kohalik vallavanem Indrek. Peab lugu.
Äkki on tal mõni kingituski kaasas. Ei, käed on tühjad. Panen asjad kokku ja ukse kinni.
Lähen lava taha. Näitlejad on valmis. Tonksame vastavalt teatri traditsioonidele põlvega teineteisele
tagumiku pihta. Kiikan kardina vahelt, kas helimees on ka oma laua taga. On.
Lähen lavale. Palun kõigil mobiiltelefonid välja lülitada.
Keegi ei liiguta ka. Lisan, et mõtlen seda tõsiselt. Ilmneb, et kõigil on see vajalik tegu juba tehtud. Tuletan meelde, et kui etendus lõpeb , siis on meil puhvetis väike meenutustering.
Saal muheleb. Meeleolu on ootusärev. Aga nüüd siis algab.

Kõik jookseb kenasti.
Tehnika ei tõrgu, näitlejad ka mitte.
Nüüd tuleb tants.
Nädal tagasi tegime terve päeva tantsuproovi ja sättisime ilusa tantsu. Muigasin, et kui tantsu lõpetate, siis tuleb aplaus.
Üllar rääkis selle peale loo, kuidas Tõnu Kark oli kord ühe Mati Undi lavastuse esimeses lugemisproovis pidanud veidra koha peal pausi. Teises ja kolmandas proovis kordus sama. Siis oli Unt öelnud, et mine edasi, ära pea pausi. Kark vaatas
Undile otsa ja ütles, et siin on aplausi koht, ma ootan ära. Kui siis esietendus oli käes, siis oligi täpselt seal publik aplodeerinud.
Kark teadis seda juba esimeses proovis. Meil jääb seekord tantsunumber poolikuks, sest Margus on jala välja väänanud ja tantsu lüüa ei saa. Selle peale meenutab Üllar Toomas Suumani, kes ei tahtnud laval tantsu lüüa ja kui mõnes lavastuses tekkis selline oht, siis oli proovi tulnud kepiga ja kurtnud, et pahkluu teeb haiget. Peale järjekordset Toomase valuhoogu oli Üllar läinud külalisena peole, kus lavale astus üllatusesinejana Toomas tantsulise laulunumbriga. Hiljem polnud Toomas Üllarile enam
pahkluu muret kurtnud.

Meil lõpeb aga poolik tantsunumber ja publik teebki aplausi. Lugu liigub vaikselt lõpule lähemale.
Saal reageerib igale meeleolu muutusele. Kord rõkkab naer, siis on saal hiirvaikne, siis on kuulda, kuidas klomp kurku vajub.

Ja ongi lõpp käes. Saal tõuseb püsti ja lilled tuuakse lavale.
Emotsioonid on laes. Siit me tuleme.