Aapo Pukk on Aleksander Suumani kolmas poeg.
Ta on kannab oma isa pärandust enesega uhkusega vaatamata asjaolule, et ta tutvus oma isaga alles täiskasvanuna.

Lavastuse „Kuulus on kummaline” valmimisel on andnud Aapo hindamatut abi. Sellieni välja, et andis trupi kasutusse tema valduses olnud isa Aleksanderi töökitli, pintslid ja paletti. Lisaks on laval Aleksandrile kuulunud vaas, kuhu ta tavatses visata oma luuletuste pooleli olevad kavandid. Aeg-ajalt võttis Sass nad sealt välja, silus ja täiendas ja viskas siis tagasi. Siit ka pealkiri meie lavastusele – kuulus on kummaline.


Aapo, kes su ema oli ja kuidas nad Sassiga tutvusid?

1957. aastal saab Aleksander Suumanist vastse Tartu Lastekunstikooli direktor ja joonistusõpetaja.
Mõne aasta pärast saab direktoriks Lea Jürison, kes pakub 34-aastasele Sassile poolt õpetaja kohta. Kokkulepe on selline, et ta hakkab kellegagi kahepeale samu aineid andma: akvarelli, joonistamist ja kompositsiooni. Suuman oli varem elanud õpetajate toas, nüüd aga saab ta omale korteri. Välivoodi jätab ta õpetajate tuppa.
1960. aastal on Laine Pukk Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi graafika osakonna 5. kursuse tudeng. Ta valib diplomitööks Juhan Liivi “Varju” illustreerimise, juhendajaks Evald Okas. Kuni Moskva komisjoni tulekuni olid Lainel hinded väga head. Siis aga hakati kahtesid laduma, öeldi, et Liiv pole kirjanik ja tuleb uus teema valida. Lainet diplomitööle ei lubata.
Sellest kuuleb Tartu Lastekunstikooli asutaja Aleksander Remmel, kes kutsub 26. aastase Laine Tartusse augusti praktikat juhendama. Lainele hakkab seal niivõrd meeldima, et palub jääda ka sügiseks. Kokkulepe on selline, et ta saab pool õpetaja kohta. Aineteks on: akvarell, joonistamine ja kompositsioon. Kuna elupaika veel pole, siis saab ta elada õpetajate toas, ka välivoodi on olemas.
Septembris algas õppetöö. Lastekunstikoolil on õpetajate tuba ja üks klass. Kord teatab Sass Lainele, et tal ei ole kodus kirjutuslauda, aga ta peab tegema teatrile plakati, etenduse nimi on “Politseitund”. Tegemist on laia pintsliga tehtud kirjaplakatiga. Sass küsib ka noorelt kolleegilt nõu. Laine soovitab kirja stiili pikendada sisule vastavaks, nii et leegid tuleks sisse. “Sa oled nutikas tüdruk!”, ütleb Suuman selle peale.
Kahe õpetaja sõpruskonnad on väga erinevad. Sass kutsub Lainet kohvikutesse, aga Laine ei võta vedu. Sassil olid ilmselt kindlamad plaanid, kuna õhtuseid plakati tegemisi hakkas juurde tulema. Pikapeale tuli välja, et Sass oli varem seal samas ruumis elanud. Mõlemal olid omad võtmed. Pärast jõulupidu, kus Sass mängis jõuluvana ja Laine luges Juhan Liivi “Lumehelbekest”, jäi Sass esimest korda ööseks Laine juurde.
Kevade poole on Sass 3 kuud ära, maalipraktikaga Palangas. Tagasi tulles on kõik muutunud. Tuleb välja, et samal ajal oli Sass tegelikult abielus ja tal oli väike poeg Otepääl, millest Laine ei teadnud midagi. Kui poiss on sündinud, elatakse veel neli ja pool kuud õpetajate toas, kuni Laine saab korteri Karlovasse. Ta võtab kaasa oma isa Rudolfi käest saadud väikese musta panni, kooli numbriga kandilise tabureti ja Suumani Sassi välivoodi.
Elasime vaeselt. “Läheme varem magama, siis ei pea õhtust sööma.”, mäletan ühe korra ema ütlemas.
Mu klassikaaslane, Ove Teemant, kõõlus meie esimese korruse aknast sisse, vaatas elektripirni laes, seintele pandud pilte ja pappkasti, mis oli kirjutuslauaks ning prahvatas rõõmsalt: “Issand kui vaesed te olete, isegi telekat ei ole!”

Millal sa oma isa tundma õppisid?

Läksime emaga Tartu Vanemuise mäe alt läbi. Korraga kummardub ema mulle lähemale ja ütleb vaikselt: “See mees, kes meist praegu mööda läks, on su isa!” Pöörasin kiiresti ringi. Nägin ainult suvemantlite heledaid selgi, aga tean, et ema nägi teda. Ema rääkis mulle, et olin mitmel korral mõnele meie maja eest mööduvale mehele käe pihku pistnud, juttu ajanud ja tahtnud kaasa minna, vähemalt maja otsani. Küsisin emalt, et kes mu isa on. Ta võttis riiulist ühe raamatu – “Eesti luule antoloogia” – ja näitas sealt üht mustvalget fotot. Selline ta ongi.
“Miks me koos ei ela?”, küsisin. Ema vastas, et, kui ma sind ootasin ja su isa sellest teada sai, siis ta ütles, et kui last ootad, siis peame abielluma, aga mulle ei meeldinud see sõna – peame! Ema mõistis, kui ebakindel oleks see olnud. Ema ütles seda pilti mulle näidates, et ma olen siin nii Sassi moodi: “Kui sa olid päris beebi, siis olid sul väikesed valged bakenbardid, nagu Sassil olid.” Isast me rohkem ei rääkinud.
Hiljem tuli välja, et ükskord olime läinud koos emaga mööda Burdenko tänavat kooli poole ja ta nägi eemalt silmast silma Sassi vastu tulemas. Kokku me ei saanudki, Sass oli kuhugi kõrvaltänavale kadunud. Ühel ajal ütles ema, et ta õpetab Lastekunstikoolis Imatit, minu poolvenda. Mõtlesin, et ma pole ikka oma isa näinud. Algkooli ajal olid meil õpilaspiletid, kus peal ka isa nimi. Mõnikord olid õpilaspiletid klassijuhataja käes ja siis saime need tagasi. Meie klassi Maarika jagas seekord õpilaspileteid. Viimasena jõudis ta minuni ja hakkas sealt lugema: “Aapo Pukk, Aleksandri poeg. Kes see Aleksander sulle on, sul ei ole ju isa. Kas su ema mõtles selle välja?!?”
Kõiksugu mõtted jõudsid peast läbi käia – ema ei valeta, see ei ole minuga seotud, sellest on hea rääkida, me elame nii vaeselt ja meil ei ole midagi. “Suuman”, ütlesin vaikselt.
Maarika suurtesse silmadesse tekkis võõras läige. “Aapo isa on luuletaja Aleksander Suuman!”, teatas ta võidukalt teistele tüdrukutele.

Aga lõpuks te ju ikkagi kohtusite.

1980-ndate esimesel poolel, kui ma juba Tallinnas kunstiinstituudis käisin ja ükskord taas koju Tartusse olin sõitnud, küsis ema, et kas sa oma isa ka oled näinud. Vastasin, et ma ei tea, milline ta on. “Kas sa pole tundnud, et keegi vaatab sind kuidagi teistmoodi, kui teised inimesed?”, usutles ema edasi. Vastasin, et üks mees on küll sedamoodi, kes on kuidagi seletamatult tuttav, aga ma ei ole kindel. Teretame temaga vahel enne lõunat kohviku ees. Korra olime isegi mõned laused vahetanud. Pärast seda jutuajamist läksin spetsiaalselt õppeosakonna stende vaatama, et kas Suumani nimeline õpetaja üldse on meie koolis. Leidsin ta nime tarbekunsti osakonnast. Keegi rääkis mulle, kuidas Suumani Sass instituudis õpetas. Üks õpilane oli kurtnud, et ta ei saa inimese maalimisega hakkama, et see on nii raske. Sass oli selle peale öelnud: “Kujuta ette, et ta on juba valmis maalitud, sul tuleb ta lihtsalt selle tasapinna pealt uuesti maha maalida!” Sassi juhendamine olevat käinud individuaalselt ja tasasel toonil, arutledes mitte õpetades.

Aga ikkagi esimene kohtumine.

Mu esimene abielu oli ummikusse jooksnud. Oma Lasnamäe koju ei suutnud enam jääda, sõitsin bussiga linna, minna polnud aga kuhugi. Seisin Viru tänava otsa peal sõna otseses mõttes nullpunktis, käes kilekott Piibli ja nailonriidest roosa elevandiga. Mõlemad olin hiljuti kingituseks saanud, Piibli sain Rein Uuemõisalt, Oleviste kiriku pastorilt, kui ta minuga Raekoja platsil päästmispalve tegi. Elevandi kinkis üks austaja. Sadas lörtsi, olin nukralt õnnelik.
Korraga seisis mu ees üks keskealine naine ja vaatas mulle otse silma: “Tere, minu nimi on Mare Maasik, ma tean kes sa oled, ma tunnen su isa, mida sa siin teed!” Ta mõistis mind poolelt sõnalt ja kutsus enda juurde: “Saan sulle vähemalt üheks ööks peavarju pakkuda, kuni sul on kuhu minna!” Läksin temaga kaasa. Kirjanike Maja õuepoolses trepikojas esimeselt korruselt kolmandale minnes näitas ta mu isa korteri välisust. Oma juures pakkus teed ja võileiba, pani mind omaette tuppa magama. Kummaline küll, aga selle öö magasin isaga ühe katuse all.
Mõni aeg hiljem tuleb Indrek Hirv mulle üle vabaduse platsi vastu: “Sass on haige ja teil oleks aeg kokku saada. Ta tahab oma poegi näha ja tal ei lähe praegu kõige paremini.” Mõtlesin, et saan nüüd näha, milline ta on. Päev hiljem võtsin luuletaja Hirve ettepanekul kaasa veini ja läksime. See oli see sama mees, keda olin koolis enne lõunat kohviku ees teretanud. Sain teada, et talle meeldivad lihtsad asjad ja lihtne elu.
Järgmine kord oli tema sünnipäev. Küsisin, et mida ma kingiks toon. Sass vastas, et kui sa midagi tooma pead, siis too puust lennuk. Viisingi. Siis Sass ütles vaikselt, et ta teadis küll mind Instituudis, aga ei julenud ligi tulla. Arvas, et ma ei salli teda või lihtsalt kartis olemasoleva tere-rahu ära rikkuda. Ütlesin, et see ei oleks olnud nii ja lisasin, et kui ma oleksin teadnud, et see kindlalt tema on, siis poleks ma ka ise julenud esimesena isa-poja juttu teha, oleksin samamoodi arvanud, et olen pealetükkiv. „Vaat, sellised ühesugused me siis oleme!”, tõdes Sass.

Millest te rääkisite omavahel?

Oli ka seda, kui helistasin ja ta ütles, et täna tahab ta üksi olla: “Ehk järgmine nädal.”
Ükskord tutvustasin isale oma uut pruuti. “Ära tule temaga enam, ta on nii ilus, et lihtsalt valus hakkab!”, ütles Sass mulle hiljem. Selgusetuks jäigi, kas oli see nali või mitte.
Algaja kunstnikuna oli ka raskeid aegu. Kord oli mul raha otsas, vajasin 150 krooni. Küsisin isalt 200, ta andis 500 ja ütles, et ma ei pea seda tagasi tooma. „Ma olen siin vahel päris vaest elu elanud. Ega luuletaja Eesti riigis mitte ainult, et rikkaks ei saa, vaid võib nälga surra. Käin ostan siit lähedalt poest suitsukala, jagan selle nädala peale seitsmeks. Kalad mulle maitsevad. Õppisin neid püüdma, valmistama ja hindama kui ma Vilsandi saarel elasin.” Niimoodi elas.

Sa oled teinud temast ainult ühe portree, telesaates „Mõttemaal”. Need on väga head saated ja järelvaadatavad tänaseni.

Mul oli Eesti Televisioonis oma saatesari “Mõttemaal”, kus ma pooletunnise saate jooksul intervjueerisin eesti tuntud inimesi ja samal ajal tegin neist portree. Lõpuks said portreteeritud Heidy Tamme, Kaie Kõrb, Jüri Järvet, Tõnu Kark, Salme Reek, Elle Kull, Silvi Vrait, Hugo Hiibus, Katrin Karisma, Mati Unt, Mati Palm ja Lembit Saarsalu. Võte ise võis kesta 4-5 tundi, vahel kauemgi. Saate toimetaja oli Reet Linna ja reźissöör Maire Radsin. Ükskord uut inimest saatesse otsides, tegi režissöör ettepaneku: “Me võiksime teha saate sinu isaga!” “Aga kui ta ära ütleb, siis on mul seda päris raske taluda!”, vastasin. “Proovime ikka!”, arvas Maire. See oli aeg, kus kunstiavalikkus mind tümitas selle pärast, et olin teistsugune ja isa teadis muidugi seda. Lõpuks tegingi talle ettepaneku saatesse tulla. Hetkegi mõtlemata oli ta nõus: “Nii kange olen ma küll, et tulen kõigi kriitikute kiuste sinu kõrvale sinna telkurisse!” 30. aprillil 1994. aastal toimus saate salvestus. Isa ütles kaamera ees, et ta on üksinda ikka väga õnnelik, kiitis mu portreed ja lisas: “Juba Instituudi ajal olid sa virtuoos, käisin ikka su töid hindamiste ajal imetlemas!” Isa rääkis hiljem, kui saade oli juba eetris olnud, siis järgmisel päeval tuli talle tänaval vastu üks austajanna, noor graafik: “Kuule Sass, see oli sitt saade!” “Mina ei taha sind ka enam näha!” ütles Sass selle peale ja sammus edasi.

Kas te koos midagi ei maalinud?

Rääkisin isale, et võiksime minna koos loodust maalima. Ta ütles, et tahaks väga, aga ta maalima ei hakkaks, kuna teab juba kõike, ei pea enam Harju tänava korterist välja minemagi, et loodust kujutada. Kohtusime harva. Ta ütles, et maalib autoportreed, aga ta ei taha seda kellelegi enne näidata kui päris valmis on. Palus, et ma tooksin talle valget õlivärvi. Tänaseks ma enam ei mäleta oli see tsinkvalge või titaanvalge, mida ta väga rõhutas, et õige saaks toodud. Olin nii uhke oma isale värvi ostes, tundsin, et teen midagi suurt Eesti kunsti jaoks.

Sa olid isa kõrval ka päris tema viimastel tundidel.

Kui kohtumiste vahe oli veel pikemaks jäänud, helistas ükskord Sassi õde ja ütles, et su isal on vähk ja tahab mind näha.
Ta tahtvat kõiki poegi näha. „Mine tea kui kauaks tal on jäänud elada”, lisas Sassi õde Helmi. „Aapokene, sina mind ei tunne, aga mina tean sind kõik need aastad”, lisas ta.
Isa vajab mind! Läksin Sassi juurde. Helmi oli haigusest teada saamise ajast Sassi juurde kolinud. Ostsin kõikvõimalikke rohtusid, mida teati, millega vähki ravida. Kui Sass magas, siis andsin need akna kaudu Helmile. Isa oli kõhnaks jäänud, habe oli hõredam ja pikem. Püüdsin aidata Helmit tema eest hoolt kanda. Kutsusin eri aegadel isa juurde kaks mulle olulist pastorit, Rein Uuemõisa ja Meego Remmeli, et nad aitaksid Sassikest Jumala juurde juhatada. „Ma saan aru küll, mis te teete, teie tahate mind igavikuks ette valmistada, aga mina tahan veel siin elada,” ütles isa kokkuvõtteks.
Helmi süstis talle kogu aeg valuvaigisteid. Oleviste koguduses võeti teema eestpalvesse, samal koosolekul panime koos Imatiga pingiridade vahel põlved maha.
Kord oli Sass tagumises toas voodis pikali ja hoidis aegajalt hapniku maski ees, balloonid olid põrandal. Istusin ta voodi kõrvale akna alla ja hakkasin lugema. Mõne aja pärast ütles isa, et ta tahab nüüd üksi olla. Mõtlesin, et kuidas ma ise sarnases olukorras oleksin, võib-olla tahaksin ka üksi olla. Ta ajab mu enda kõrvalt ära, isegi siis kui tal oleks parem, kui keegi seal oleks. Samas ma ju ei solvu, sest see pole ju minu hülgamine. Ta pole mind ju kunagi maha jätnud.

Aapoga vestles Arlet.