14.aprillil esietendub Simuna Rahvamajas Piibe Teatri lavastus „Kuulus on kummaline Luulemäng Suumani Sassi elust”.
Lavastus on inspireeritud Simunas kasvanud ja Väike-Maarjas koolis käinud Aleksander Suumani ehk Suumani Sassi (1926-2003) elust ja luulest.
Lavastuses teeb kaasa, lisaks Margus Grosnõile, Üllar Saaremäe, kellega on hea rääkida mõni sõna elust, teatris ja muidugi ka luulest.
/Üllariga vestles Arlet/ Foto: Arlet Palmiste
Sa oled riigikogu liikme ametist vaba ja hetkel suisa vabakutseline. See kõlab natuke nagu töötu.
Ma olin enne Riigikogu ka kaks aastat vabakutseline, aga tollane Isamaa madal reiting pillutas mind kerjuseleivale.
21 aastat juhtisin Rakvere teatrit, 2017 hakkasin vabakutseliseks. See on väga lahe tänu nendele võimaustele, mis avanevad.
Ma pole õppinud ei ütlema ja seepärast olen teatud perioodid oma elust suutnud väga tihedaks ajada ja see ei ole sugugi tore. Tahaks teha ühte asja korraga, aga näiteks see kevad viib mind täiesti otseselt Kuressaarest Narvani.
Vahepeale mahub veel Simuna Suumani lugu ka. Mis sind selle juures siiski rõõmustab?
Kui teatri peanäitejuhina pidin teinekord tegema asju, mida ise poleks teinudki, kuid mida oli repertuaari jaoks vajalik.
Kaal oli sõnal kohustus. Vabakutselisena ei kohusta miski vastu võtma töid, mida teha ei taha. Rõõmu toovad tööd, mis lähevad enesele korda. Rõõmu toob rutiini puudumine. Mõtisklen oma loodud Teater Sagittario tuleviku üle. Kuhu poole peaks liikuma ja millist teed käima, kellega ja kus. Sinna vahele sellised meeldivad tööd, nagu see Suumani luuleteater. Luule on olnud minu kirg kogu elu. Ma arvan, et ma olen praegu aktiivselt tegutsevate lavastajate hulgas kõige rohkem luulelavastusi teinud persoon. Ega ei tea, kes võiks konkureerida.
Kui ma mõtlen luule esitajatele siin Eestis, siis sina tuled kohe esimesena meelde. See ei kompliment. Sa oled selles väga usutav ja sind jääd kuulama. Kõiki ei jää.
Nii on. Ega kõigile luule lugemine ei sobigi, nii öeldi mulle koolis. Seda ütles mu tollane lavakõne õppejõud.
Aga luulega seostub ka eesti esimene luulepidu, mida ma vedasin koos kadunud Toomas Suumaniga, Sass Suumani pojaga.
Või „Johannese passioon”, mis ületas kõrgelt tavapärase luuleteatri tasapinna saadud tähelepanu poolest.
Ikka olen siin ja seal teinud erinevaid luuleetendusi, näiteks Karl Ristikivi „Inimese teekond” loetuna nii, nagu autor selle kirjutas. Viimase viie aasta sisse veel mahub kaks luulelavastust.
Kas õppejõud on tulnud ka oma sõnade pärast vabandama?
Ma arvan, et ta ei mäletagi seda. See oli öeldud kuskil teisel kursusel töö käigus. Aga eks ma läksin ka panema ja see paistab kohe silma, kui suunad tähelepanu välisele ja jätad sisemise hooletusse.
Seda on vist teatris üldse päris palju. Sul oli enne kooli astumist väike kõnedefekt, sul ei olnud r-tähte.
Lavakasse astudes mul juba oli. Ma õppisin r-tähe kahe kuuga, lavaka eelvoorude ja sisseastumise vahel kooli lõpueksamite vahel, selgeks. Kui ma poleks seda ette võtnud ja oleks kohe käega löönud, et seda pole võimalik nii ruttu selgeks teha, oleks palju ehk teisiti. Ma sain tunda tunnet, et tööga saab palju ära teha.
Meie kursusel oli „andejumal” Dan Põldroos, kes ütles, et tema on 99% annet ja 1% tööd ja mina olen 99% tööd ja 1% annet. Ta oli oma ütlemistes vahel päris äärmuslik. Mulle läks tema öeldu siis väga korda.
Kas on vahet vabakutselistel ja riigiteatri palgal olevatel truppidel? Kas kuskil ussitab rohkem?
Mul on seda raske öelda. Ma olen töötanud ainult Rakvere teatris. Kümme aastat tagasi Margus Kasterpalu kutsus korra „Vanemuisesse”, aga rohkem pole olnud … vist. Vabakutseliste trupid saavad kokku toredad inimesed ja teevad oma töö ära ja lahkuvad jälle. Keeruline vastata.
Kas sa oled oma hingelaadilt tundlik inimene?
Raske öelda. Elu on karastanud, aga mul ei ole raske tundlik olla. Samas ei saa olla pehmo. Toomas Suuman ütles, et luule on meeste asi, kuhu naistel pole asja. Ma pole päris selle mõttega nõus. Luule võib tunduda hell ja pehme, et nagu naiste asi. Aga siin ma olen Suumaniga nõus , et luule on siiski vägagi meeste asi. Luule mõistmiseks pead olema avarama ja lahtise meelega. See on peamine, ole siis mees või naine.
Mida sa arvad Aleksander Suumani luulest?
Eks ma olin teda enne ka lugenud. Teda ma küll peast ei loe, nagu paljusid luuletajaid, kuid ma teadsin tema tekste. Ma polnud neid endasse lugenud. Ta on väga huvitav avastamine ja eriti sellises kompositsioonis, nagu sina oled kokku kirjutanud.
Tegemist on väga tõsiseltvõetava poeediga. See lugu avab Suumani ühe tahu. Me avame ühe olemise temast, kui kunstnikust.
Tema luule ei ole ajastukeskne, kuigi mõne tekstida loob ajast väga täpse pildi. Ta on üldinimlik, kuigi ta räägib Simunast või Vilsandist. Aga eks meil on kõigil oma Simuna või Vilsandi kuskil.
Riimvärssi on temal ju väga vähe. Vabavärsi puhul ei oska aga iialgi öelda, kas ta oli kirjutatud eile või 50 aastat tagasi, kui just pole kedagi mainitud. Need on kõik elulised ja lustakad jutustused.
