TÕNIS TULP: Mõttemuuusika kuulajaid on tänapäeval palju vähem.

Vestles Arlet Palmiste.
Fotod Tõnis Tulp erakogu



21. juunil 2023 toimub Vargamäel kontsert „EESTI. FOLK. KULD”.
Kontserdil tuleb lavale neljakümne kolme aasta tagust sündmust meenutama legendaarne ansambel Pääsusilmad. Teeme juttu ansambli juhi pikaaegse juhi ja elushoidja Tõnis Tulbiga.

Kus sa pärit oled ja kus sa muusikat õppisid?

Endast on raske rääkida. Mina organiseerisin oma esimese bändi 1967.a Karl Robert Jakobsoni nimelises Viljandi I Keskkoolis. Me olime siis kõik biitlid. Juuksed olid õlgadeni, laiad sääred. Pedagoogid pidasid meie pikkade juustega tulutut võitlust. Ega need biitlid meil hästi ei õnnestunud, sest neil on mitmekesine harmoonia ja sellised kalduvused, mida tavaline pillimees ei tee. Eks meil liikusid mingid plaadid ja salvestasime siis neid lugusid oma lintmakkidele. Sealt me seda muusikat võtsime.
Peale keskkooli läksin Tartusse füüsikat õppima. Meid oli kaheks löödud, olid teoreetilised füüsikud ja pedagoogid. Mina läksin teaduse teed ja kuna ma tahtsin kangesti taevasse vaadata, siis tegin kõik oma kursusetööd Tõraveres. Aga saatus seisis risti ette, sest Plaanikomitee, mis oli nõukogude majanduse alus, otsustas, et pidevalt pilvedega kaetud Eestile taeva uurimise raha rohkem ei anta, aga mina tahtsin just Tõraverre noorteadlasena tööle minna. Diplom lasti mul kätte saada, aga tööle suunati Armeeniasse. See mulle ei istunud, sest mul oli juba pruut ja Armeenia tundus väga kauge. Võtsin dokustaadid välja.
Siis hakkasingi tõsisemalt tegelema muusikaga. Tutvusin Mikk Sarvega ja hakkasime tegelema kitarridele seatud rahvamuusikaga, mitte audentsega. Saime kuskilt ühe Norra laplaste plaadi ja sealt saime saami lugusid.
Meil oli Ülikooli kohvikus isegi oma tund, kus me mängisime saami muusikat. Siis saime ühe kreooli plaadi, mille lugusid samuti hakkasime esitama, sest seda oli hea plokkflöötidel teha. Vennad Sarved plokkflöötidel ja mina oma kitarrel. Seda tegime päris kaua. Ega siis polnud ühtegi õhtut kui oleks kodus olnud. See on see Tartu vaim. Samal ajal olin ma olin juhtumisi Viljandi autobaasis insener ja mind pandi Ülo Vooglaiu asutuse poolt läbi viidud töökeskkonna uuringu Viljandipoolseks organiseerijaks. Vooglaid aru, et see mees tuleb enesele sotsiaallaborisse tõmmata. Siis tekkis ka sinna ansambel „Los Sotsiologicus”. Seal hakkas Jaan Tooming meie vastu huvi tundma ja kaasas meid Ernst Enno loomingule üles ehitatud etendusse „Veli Joonatan”. Ja kui Tooming läks Viljandisse, kutsus meid kaasa. Ma oleks küll hea meelega jäänud Tartusse, aga korterit mul ei olnud, siin, Viljandis, aga oli vanemate maja. Nii see läks.


Mis ansambel oli Pääsusilmad?

Pääsusilmad on kokku pandud ansambel. Kui me tulime koos Jaan Toominguga 1979.a Tartust Viljandi, siis, oli Toomingu tahtmine, et Viljandi teater „Ugala” ei jääks ainult draamateatriks, vaid et seal oleks ka muusikat ja kuna me olime juba varem teinud koostööd Tartus sealses väikses teatris etenduses „Veli Joonatan”. Olime ka muus mõttes varem juba põhiseltskonnaga tuttavad. Priit Pedajas, Eno Sarv, Mikk Sarv, Anne Maasik, Heiki Rein Veromann – see oli seltskond inimesi, kellega me olime juba varem koos muusikat teinud. Kui me siis selle kämblatäie meestega Viljandisse tulime, pani Tooming meid kohe rakkesse. Sellest sai ansambel alguse, meil oli teatrisse vaja laulukava. Hakkasime Tartus tehtud asju ka siia sisse lükkima. Kuna tollal olid väga populaarsed autorilaulud ja mina olin sellega tegelenud juba 70ndatest, siis mina võtsin seda materjali sisse. Mikk Sarv pani palju rõhku rahvamuusikale ja rahvalaulule. Nii see kõik algas ja sellest sündis lõpuks mitu laulukava. Hando Runneli ja teiste populaarsete luuletajate tekstidele valmis kava „Kurbade kaitseks”. See oli Runneli luuletuse pealkiri. Muusika lõime ühiselt. Paljude autoriks oli Priit Pedajas. Mikk lisas rahvalaulu ja tekkis selline sümbioos, mis oli ansambli ühislooming.

Ja algasid ringsõidud.

Just. „Ugala” egiidi alla sai kogu Eestimaa läbi sõidetud. Mul on veel mõned kavad alles.

Kes sinna bändi kuulusid?

Väino Uibo, Mikk Sarv, Priit Pedajas kindlasti. Kuna see ei andnud veel päris bändi kokku, siis „Ugalast” leidsime Margus Mikomägi ja Margus Vaheri, kes moodustasid rütmigrupi. Nii see kujunes. Ja kui Väino oli oma poisi Toomase juba laulma õpetanud, siis valmis Pääsusilmade hiilge-etendus Väino ja Toomas Uibo laulukava „Laulan sõbraks öö ja päeva.”. Sellest on ka plaat välja antud. Me laulsime kava stuudios sisse ja mõned lood on ka live-s.

Kes teil veel laulsid?

Tegelikult laulsid kõik. Pääsusilmade ajal oli nii, et minu õde Malle mängis koos Mikk Sarvega plokkflööti ja neil oli samaaegselt paha laulda. Rütmigrupp ka väga ei laulnud. Peamiselt laulsid Priit, Mikk, Väino, siis omas kavas Toomas. Mina tegin ka noka lahti.

Kas teid saatis ka kuulsus – televisoon, raadio?

Eks ikka. Ega me tantsuks nüüd ei teinud. Need olid peamiselt ikka kontsertülesastumised. Vahel siis ka tegime väiksemas koosseisus – Malle, Väino ja mina. Siis me mahtusime ühte autosse ära. Oli ju kolhooside aeg ja kohalikud kulturnikud kutsusid kolhoosipidudele. Siis me tavaliselt suure bandiga ei käinud. Me poleks sinna ära mahutatud ja ega poleks ka jõutud kinni maksta, kuigi kolhoosidel olid tänasega võrreldes hoopis paremad võimalused. Käisime veel väljas Mikk Sarvega, kes juba siis tegi metsa ja rahvaluule koolitusi. Temaga käisime ka kahekesi. Seega oli variante ja kooseise päris palju. Televisoonis sai ka käidud. Meid võeti mitmeid kordi üles, peamiselt Toomase ja Väino laulukavaga. Kuskil arhiivis kindlasti peaks olema need salvestused alles. Ka „Ugala” arhiivis peaks meie tegemistest veel olema materjali, kuid seal peaks olema rohkem Pääsupoegade ajast. Kuid see oli teine muusika. Pääsupoegadega hakkasime tegema kantrit.

Mille poolest siis 21.juuni 1980 kontsert Vargamäel eriline oli?

Ega ta polekski olnud eriline, kui KGB poleks seda eriliseks teinud.
Meie jaoks oli tegemist algselt tavapärase kontserdiga, me laulsime neid laule ju kogu aeg. Kuid eriliseks muutis sündmuse riigivõimu suhtumine. Algselt oli ju olemas ka luba folk-kontserdi korraldamiseks. Meil oli kõik juba organiseeritud, kutsed laiali saadetud ja siis viimasel päeval tuleb teade, et ei antagi luba. Ju oli mõni ametnik ülemustelt selle eest kere peale saanud. Aga meie ei saanud ju kuidagi teatada publikule ja siis oli oht, et mõned tulevad ja teised ei tule. Me läksime siiski kohale. Kohapeal ilmnes , et see keeld oli vist ikka päris kõrgelt adminstreeritud. Mina jõudsin enam-vähem kontserdi ajaks, sest mul oi etendus ja siis oli küll kõik põõsad Järva-Madise ja Vargamäe vahelisel väiksel teel Julgeoleku mehi täis. Ma algul ei saanud aru, et miks. Seal oli külateedel musti autosid. Väga veider. Ega esinejatest palju mälestust jäänud pole, sest kogu see muu lõi vist aju sassi. Pärast kutsuti meid kõiki Julgeolekusse välja ka. Ega me kontserditel väga juttu ei rääkinud, vaid laulsime. Kui otse öelda ei saanud, siis lauldi kerge alltekstiga.


Mida te laulsite ja kuidas teid siis vastu võeti?

Maarjamaa rahvas on alati jagunenud rühmadesse. Ühele meeldib tingel-tangel, teisele sära ja tümps. Ei saa midagi paha öelda, sest mõned on nii loodud ,et talle on vaja sellist efekti ja sära. Osad on jälle sõnumiga muusika poolt. Mõttega muusika kuulajad käisid siis just mööda folkkontserte, sest me viisistasime asjalike luuletajate tekste, kus oli ka sügavam sõnum sees. See ei ei olnud ainult „jee jee jee, sina mulle, mina sulle”. Publikud olid erinevad ja ega meil ka publiku puudust ei olnud. Saalid olid alati täis. Mõtte kuulajaid, sõnumi huvilisi oli siis palju.
Tänapäeval on olukord selles osas kehvem. Kui ma loen praegugi mõne vana Runneli kogu läbi, siis ikka imestan, et kuidas need mehed oskasid öelda nii, et kõik oli öeldud, aga kinni polnud millestki hakata. Tänapäeval pole vaja sõnade taha pugeda ja see oskus on kaduma läinud.

Mida siis 21.juunil Vargamäel kuulda saab?

Seda ei oska täna täpselt öelda. Eks see selgub , kui me kokku saame. Paljud mehed on läinud teispoolsusse. Eks me peame improviseerima, sest päris camp-backi teha ei saa, kuna neid inimesi enam ei ole. No Raho Langsepp on võrratu muusik ja tema teab meie lugusid. Usun, et midagi täiesti põnevat on sündimas.